Olen märganud, et ühes küsimuses on kõik väliseestlased sama meelt - meie emakeel on viimasel poolsajandil saanud rängalt kannatada.

Esmalt võideldi russitsismide, nüüd anglitsismide, aga vahepeal veel mõttetute soome keele laenudega. Kuidagiviisi said mikrolaineahjudest suupärasemad "uunid" ja nahkjopedest ehtsoomelikult mugandatud "takid".

Käesoleva artikli kirjutamiseks andis ajendi väike uudis 10. jaanuari Eesti Päevalehes, mis kandis imelikku pealkirja - njuuz. Näis, et uudistemeistril jäi puudu fantaasiast või polnud tal paremat pealkirja käepärast; nii läks ta siis kergema vastupanu teed. Njuuz ütleb ju ka selgesti ära (eriti meile), millega tegemist. Mina aga vaatasin ega uskunud oma silmi: keelte oskus on ju hea asi, aga nende segamine kindlasti mitte.

Olen alati imetlenud Toronto noort eestlannat Riina Kindlamit, kes on siin üles kasvanud, ent räägib laitmatut eesti keelt ega "piparda" oma lauseid mitte kunagi mitte ühegi inglise laenuga.

Kuidas ta seda küll suudab, küsin endalt. Ja tean vastust ka - ta armastab oma emakeelt.

Enam kui 20-aastase staazhiga Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetaja Kadri Ottenson kirjutas hiljuti murelikult, et eesti õpilased ei saa kuidagi emakeelt selgeks. Lõpukirjandeis tehakse häbiväärselt primitiivseid vigu (ültse, peadselt, artikkleid, kõige põhjapoolseim jne.)

Õigekirja reeglitest kinnipidajaid nimetatakse aga "emakeele ahastes raamides nokitsejateks" ja arvatakse, et kui kõiges muus valitseb vabadus, miks mitte siis ka keelekasutuses?!

Nii lahkuvadki noored koolist puuduliku õigekirjaoskusega õpetajate ohete saatel: "Minu õpilased pole omandanud oskust veatult kirjutada."

Pedagoogide arvamusega ühinevad ka kõik need, kes hiljem gümnaasiumiharidusega noorte kirjalikke tekste loevad või nende esinemist kuulevad. Kahjuks ei küüni noorte emakeel isegi elementaartasandini. Nii nad lähevadki avalikkuse ette oma kirjatükkide ja vaimukate kõnedega, mis kubisevad laensõnadest, nii et armas emakeel esitatava risu alt enam väljagi ei paista. See viib omakorda noored balansseerima õige ohtlikule piirile, kust on juba kerge prantsatada teisele poolele - nimelt vulgaarsuse maile, mis on eriti laialt levinud internetiportaalide kommentaarirubriikides.

Õpetaja Ottenson on veendunud, et õigesti kirjutama õpitakse vaid kirjutades ja korrektselt kõnelema rääkides, sest harjutamine teeb ju meistriks. Nii ta püüabki noorte perfektse emakeele oskuse eest võidelda, aga samas tunneb ta end jõuetuna - "nagu võhik võõrsilt, ja kardan saada kividega loobitud, sest kui julgen hakata rääkima...".

Pole kahtlust - kodumaal on mindud eesti keele ohtliku liberaliseerimise teed; õpilastel pole enam vajagi reegleid tunda ega selgeks õppida, sõna- ja käsiraamatud on muutunud kõikelubavaiks ja ülileebeiks, õpikuid iseloomustab laialipillatus ja kahjuks ka selgete, konkreetsete reeglite puudumine. Liiga suur otsustusõigus on jäetud õpikute autoreile, kes praktiliselt ju määravadki ühe või teise klassi ainesisu.

Tõhusat tööd on teinud olukorra parandamiseks Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ainekava töörühm. Nad on seadnud oma eesmärgiks arendada mitte ainult õpilaste kriitilist, loovat ja loogilist mõtlemist, vaid ka emakeele oskust. Kas sellega pole juba äkki lootusetult hiljaks jäädud ja kas emakeeleõpetus suudab täna täita oma peamist eesmärki - kaitsta meie armast emakeelt ning õpetada noort inimest orienteeruma Euroopa ja maailmakultuuris?

Elle Puusaag

Märkmed: