Eesti kirjakeel on arenenud kultuurkeel. Tal on väljakujunenud traditsioonid ja ortograafia. Öeldakse, et keel muutub. Aeg nõuab tõesti sageli uusi sõnu, aga need peavad sobima juba olevasse raamistikku. Kui uus lõhub süsteemsust, peaks tema tuleku taga olema ülimalt kaalukas põhjus. Tihti tundub aga, et põhjust polegi. On vaid meediatöötajad, kes lasevad end tõugata kõigist juhuslikest moe- ja võõrmõjude tuultest nagu tüürita ja ankruta laevukesed merel, uuendus aga seeläbi levib ja kinnistub.
Vähehaaval on meil ärinimedes siginenud ameerika tava kirjutada kaheosalise liitsõna teise osa algustäht suurelt. Selleks pole nähtavasti muud põhjust kui võõrkeelest inspireeritud eputamistahe. Eesti keel on rikas liitsõnadest ning kirjaoskajal pole raske liitsõnu kokku lugeda ka ilma sõnasisese suurtäheta (inglise keel on seevastu liitsõnadest vaene). Uusim tõuge selle nähtuse sagenemiseks võis olla edvistav võõrkeelne nimi Go Bus, mida kirjutatakse (eriti ajakirjandus armastab kirjutada) ka liitsõnana GoBus. 21. märtsil avaldas Tartu Postimees neli Tartu linna temaatilist programmi, nimelt TulevikuMüüdid, LinnaDzhungel, LoovLiikumine ja MeelteKeeled. Võõrkeelest pimestatud isikuil on vist üks kama kõik, kas LiitSõnade niisugune kirjaviis klapib eesti ortograafiaga või ei klapi.
Osundan eesti keele instituudi kogumikust „Keelenõuanne soovitab“ (Tallinn 1996) Sirje Mäearu kirjutist „Uued ajad, uued kombed“ (lk. 67): „Keegi ei keela kunstnikke, kes reklaamsilte jms kujundavad, suur- ja väiketähtedega mängimast. Palju olulisem on, et ettevõtja, kes oma ettevõttele või tootele nime paneb, oskaks ja tahaks eesti õigekirjutusreeglitega arvestada.“ Kui mõni ettevõtja tembutab, ootaks ajakirjanduselt siiski teadlikkust eesti õigekirjutusreeglitest.
Teine sagenev ahvimisjuhtum on „istuv president“. Mõeldakse seda, kes on parajasti ametis. Seega siis ametis olev või teeniv president. Eestis pole traditsiooni, mis nimetaks ametis olevat riigimeest või valitsust „istuvaks“. Erinevalt näiteks inglise keelest on meil istumise assotsiatsioonid teised. Nagu teravmeelitses 3. veebruari Postimehes (lk. 31) lugeja, „istutakse“ peldikus, troonil või vangis. Mõni vangistatu on mõistetud istuma pooleks aastaks, mõni viieks ja mõni eluajaks.
Mis viga on ainsuslikul suurel tänul, mis hakkab asenduma ikka sagedamini inglispärase mitmusliku suurte tänudega? Mis viga oli reeglipärastel sõnadel norralane ja leedulane, et nende kõrvale on ilmunud norrakas ja leedukas? Need häirivad paljusid, sest tunduvad halvustussõnadena. Pealegi pole säärased tuletised produktiivsed (on võimalikud vaid vähestel juhtudel). Miks levib väljend kordades suurem, kui on olemas tuntud ja selge mitu korda suurem? Miks haaravad eetrimeedia professionaalidki kinni kõnekeele moehaigusest asendada kuupäevaväljendis järgarv põhiarvuga, näiteks „viisteist mai“? Kui olla järjekindel, tuleks siis öelda ka „üks mai“ ja et „tänavu kahel mail oli ilus ilm“.
Nagu varem öeldud, ei sobi soome keelest laenatud jäärapäine tähendama kangekaelset (sest jäär on peaaegu sama mis oinas, aga oinapea on pejoratiivina meie keeles teise tähendusega). Soliidses kirjakeeles koostatud artiklisse või ettekandesse ei sobi kõnekeelsed nõuka-aeg, bensujaam, pubekas ega kulka. Poolkraadelikud sõnad võiksid küll olla omal kohal kergekaalulises vestes.
Keeletundlik eestlane ei ime endasse ebakriitiliselt isetekkelisi uuendusi oma ümbruse kõnest. Ta mõistab, mis on kasulik ja mis on ülearune või koguni võõrkeha. Kohusetundlik meediatöötaja annab endale aru oma suurest vastutusest praegusel eesti kirjakeele lindpriiuse ajal. Ta on emakeele hoidja.