„Kanadas soodustatakse erinevate rahvusgruppide tegevust riiklikul tasandil, innustatakse neid oma keelt, kultuuri ja traditsioone säilitama. Sellistes tingimustes peaks olema lihtne jääda rahvuslaseks. … Aga kahjuks kipub kaduma meie rahvuse (ja iga rahvuse) põhiline tunnus — keel. Noorem põlvkond, kes küll agaralt tegutseb meie ühiskonnas, suhtleb omavahel enamasti inglise keeles, kui mõned imetlust väärivad erandid välja arvata. … Kas meie järeltulijad kaugel tulevikus on üldse eestlased või on nende pale tundmatuseni muutunud … Kuidas oleks võimalik nooremas põlvkonnas taas süüdata rahvusluse lõket?“ … (väljavõtted Elle Puusaag’i kommentaaridest „E.E.“ numbrid 8 ja 9) • Ja, kuidas? Kuidas on tekkinud üldse selline olukord, et peaksime selle üle muret tundma? Ma armastan meie keelt. Mitte ainult sellepärast, et olen patrioot, vaid ka sellepärast, et meloodiline, nõtke eesti keel on üks ilusamaid maailmas. Osav sõnataidur oskab selle panna helisema sõnades niisamuti nagu helilooja muusikas. Kas laseme nüüd kaduda oma keelel maailma ühises sulatuskatlas?

Elasin ja tegutsesin Torontos ajal, mil seal sirgus meie praegu keskeas olev järelkasv. Oma kogemuste najal tean, et oli kodusid, kus polnud rahvuslikku sädetki, lõkkest rääkimata. Oli vanemaid, kes oma lastega purssisid vigasevõitu, aktsendiga inglise keelt ja kasutasid seda isegi omavahel suheldes. Lapsed viidi küll mingist kohusetundest aetuna eesti kooli, kuid kodus ei tehtud keele edutamiseks mitte midagi. Tean ka head ning veatut inglise keelt rääkivat isa, kes oma pisitütrega maast-madalast ainult inglise keelt rääkis. Õnneks oli ka suurel arvul neid peresid, kus tõesti põles rahvuslik lõke ja lastest sirgusid tõrvikukandjad. Kuid paistab, et nende arv kahaneb.

Kas on siis kahe keele valdamine tõesti selline lahendamatu müsteerium? Kas pole see vaesusetunnistus, et meie haritud, intelligentsed eesti noored kuuluvad sellisesse üksik-keele kategooriasse?

AINULT ühte keelt valdavad kõik inimesed siin maailmas kabinetiministrist kuni tänavapühkijani. Kellele suunata etteheited? Olen kohanud mitmeid eesti noori, kes on praegu päris pahased oma vanematele nende kunagise ükskõikse minnalaskmise pärast. Kuid olen kohanud ka neid, kes on üles kasvanud väiksemates keskustes, pole kunagi käinud eesti koolis, kuid valdavad vabalt eesti keelt. Sellest võib järeldada, et kodu on siiski see sädemesüütaja.

Sama tõendas ka üks noorema generatsiooni esindaja, kellega seda arutlust kirjutades ühendust võtsin — praegu väiksemas keskuses elav, 46-aastane, head eesti keelt valdav naisolend. Küsimusele, et milliseid eeliseid on andnud talle eesti keele valdamine, sain vastuseks: „Tunnen, et võrreldes end ainult ühe-keele-valdajatega, on mu silmaring avaram, oskan paremini suhelda teiste rahvustega; prantsuse ja itaalia keelt õppides polnud mul hääldamisega mingeid raskusi, nagu oli seda ainult inglise keele valdajail. Olen rõõmus ja uhke, et saan vanema generatsiooni eestlastega vestelda eesti keeles, mis neile on sageli toredaks üllatuseks. Nii paljud minuvanused siin meie rahvusgrupis on väga huvitatud eesti keele õppimisest ja soovivad, et nende vanemad selle kodus kasvõi sunniviisil säilitanud oleks — koht, kust mina alguse sain. Õhtujutud luges ema mulle eesti keeles ja laulsime lastelaule — „Sauna taga tiigi ääres“, „Uhti-uhti uhkesti“. Lugema õpetas mind ema 5-aastaselt, enne kanada kooli minekut ja ma ei mäleta, et see inglise keele õppimisel kuidagimoodi takistuseks oleks olnud.“

„Kuidas saaks rahvusluse lõket uuesti süüdata?“ küsisin edasi. „Kui elaksin jälle Torontos, asutaksin koos samahuvilistega „Eesti Keele Säilitamise Komitee“. Organiseeriksime kampaania — umbes minu-ealised, head eesti keele valdajad esineksid lühikese sõnavõtuga igal võimalikul juhul, igas võimalikus kohas. Eeskätt eesti koolides, suvelaagrites, gaidi- ja skaudikoondustel. Nad selgitaksid ja tooksid näiteid eelistest, milliseid pakub ja võimaldab eesti keele valdamine. Koputaksid noorte eneseuhkusele just väitega, et ainult ühte keelt oskavad kõik. Samalaadsed sõnavõtud võiksid kavas olla aktustel ja muudel rahvakogunemistel. Torontos tegutseb ju igat liiki komiteesid ja organisatsioone — miks siis mitte „Eesti Keele Säilitamise Komitee“? See oleks suur, aega ja energiat nõudev ettevõtmine, aga — otstarve pühendab abinõu.“

Salt Spring Island, B.C. märts 2002

Märkmed: