II maailmasõja ajal paisati eestlased laiali üle maakera. Neid sattus Saksamaale, Rootsi, USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse, Lõuna-Ameerikasse ja Venemaale Siberisse. Kodumaalt lahkus kas vabatahtlikult või sunniviisil umbes 100.000 inimest. Suurem enamus eestlasi jäi siiski Eestisse.
Sellest ajast peale algasid eesti keeles ja kultuuris arengusuunad, mis alguses tundusid kulgevat peaaegu paralleelselt, kuid 50 aasta jooksul on see mõnekraadiline suuna erinevus eestlaste keele- ja kultuurilaevad viinud üksteisest nii kaugele, et enam ei ole võimalik üksteisega rääkida. Saab ainult kahurist lasta.
Alul tekkisid mitmed humoorikad keelelisandid, mida Black Joe leheveergudel kunagi tutvustas. „Which watch“ (palju kell on?). Sellele vastati: „Watch six“ (kell kuus), millele omakorda vastati „such much“ (nii palju!). Ja kui lahkuti, öeldi: „Nii pikk“ (so long). Lõuna-Ameerikas võeti kasutusele sõnad „aeroporto“ ja „apartamento“; Austraalias oli veoauto „lori“ ja mootorikate „booth“. Rootsis läksid eestlaste seas käibele väljendid „tunnelbana, veska“ (rahakott) ja „studenten“ (küpsuseksam). Vene keele laenudega ei ole ma paraku tuttav — võibolla „avarii“, „kollektiiv“ ja „valgusfoor“.
Kui aga Eesti taas iseseisvaks sai ja suhted hakkasid tihenema erinevate eestlaste gruppide vahel, siis selgus, et me ei ole põrmugi tolerantsed üksteise keele arengu suhtes.
Meie pere siirdus Rootsist Kanadasse 1948. aastal. Vahepeatusena viibisime paar nädalat New Yorgis, kus osa meie perest oli juba ees. Seal kohtusin oma tädi kahe onuga, kes olid USA „vanad eestlased“. Onu John oli tsaari mereväest põgenenud 1912. a. ja pärast seisklusrikast teekonda saabunud Ameerikasse. Tema oli kriitiline meie iseseisvusaegsete keeleuuenduste suhtes. Talle oli arusaaamatu, mis on relv — igaüks teab ju, et see on sõjariist. Või mis on vedur — peab olema paravoss. Meie muigasime heatahtlikult.
Tänapäeval paistab, et humoorikat tolerantsust meil enam pole. Me nõuame perfektsust stiilis „a la moi“ — nii nagu seisab meie isiklikus eesti keele leksikonis. Vaestel ajalehtede ja teiste trükiste koostajatel ja autoritel on võimatu teada iga eestlase soovi keelekasutuse osas ja nii on nad pideva tule all. Selline alaline ebameeldiv kriitika (olgugi et murdosa lugejate poolt) väsitab ja kurnab neid.
Ja mis on siis need tülitekitavad sõnad? Enamus neist on laensõnad teistest — peamiselt vene, inglise ja soome — keeltest (kollektiiv, konkurss, avarii, tiibur, helkur, disain, liider, slaid, turvamees, turvavöö jne). Vene ajal käibele tulnud keeleuuendused on mõnede arvates muidugi „punased“.
Esimese Eesti vabariigi ajal oli neid, keda nimetati keele uuendajateks (Aavik, Veski, Muuk jt). Nendelt tulid mitmed uued sõnad (taamal, hõng, kirkus jt). Osa neist võeti kasutusele ja lõid läbi, osa aga sündisid surnult. Mõnikord nimetati neid keeleuuendajaid isegi „keelesolkijateks“, kuid iialgi ei tulnud kellelgi pähe neid süüdistada rahva reetmises. Tänapäeval on aga kriitika muutunud töötegijate materdamiseks, millest mingit kasu ei ole. Sellest ei arene keel ega tunne rõõmu töötajad.
Armas rahvas — püüame kaasa aidata eestikeelsete trükiste väljaandmisele ja mitte teha raskeks nende elu, kes sel alal töötavad. Pigem helistame toimetusse ja ütleme tänu tehtud töö eest.
Eesti keele teemal: Kas relv või sõjariist? (5)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Infotehnoloogia vallas on meie keelekasutus vast kõige veidram. Fail, printima, seivima, äädima, restarti tegema, rebuutima, installima... kindlasti pole see veel kõik. Õnneks on mõeldud ka puhteestikeelsetele vastetele.
Hoopis tobedam lugu on, muide, vene keelega, kus juba enam-vähem Peetri-aegadest saadik kasutatakse lihtsalt saksa keelest ülevõetud sõnu, mille venekeelseid vasteid ei teatagi (kui neid üldse on) - butterbrot, schlagbaum, buchhalter on tüüpilisemad...
Hoopis tobedam lugu on, muide, vene keelega, kus juba enam-vähem Peetri-aegadest saadik kasutatakse lihtsalt saksa keelest ülevõetud sõnu, mille venekeelseid vasteid ei teatagi (kui neid üldse on) - butterbrot, schlagbaum, buchhalter on tüüpilisemad...
Igaüks ise otsustab millist rolli etendab eesti keel oma elus. Paraku aga tundub minule, et järjest vähemaks jääbki meie noorte soov suhelda eesti keeles. Küsimus ei ole enam läheneva tendentsiga, vaid sügavalt murettekitava seisuga meie eestlaskonna tuleviku ees.
Lai kuristik on küll tulnud eesti keelde, aga selles on teatud paratamatus. Oluline on muidugi endapoolne pingutus, aga samas võid endale tunnistada et kui elad väljaspool Eestit, siis hakkab inglise (või muu kohaliku keele) mõju nii tugevasti segama selge eesti keele grammatiline kasutus, et hakkabki moodustama uut murret. Arvatavasti paljud kanada nooremad eestlased on küll ja küll vastamisi sattunud sellesama probleemiga. Pole kerge ületada.
Arvamus
TRENDING
