II maailmasõja ajal paisati eestlased laiali üle maakera. Neid sattus Saksamaale, Rootsi, USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse, Lõuna-Ameerikasse ja Venemaale Siberisse. Kodumaalt lahkus kas vabatahtlikult või sunniviisil umbes 100.000 inimest. Suurem enamus eestlasi jäi siiski Eestisse.

Sellest ajast peale algasid eesti keeles ja kultuuris arengusuunad, mis alguses tundusid kulgevat peaaegu paralleelselt, kuid 50 aasta jooksul on see mõnekraadiline suuna erinevus eestlaste keele- ja kultuurilaevad viinud üksteisest nii kaugele, et enam ei ole võimalik üksteisega rääkida. Saab ainult kahurist lasta.

Alul tekkisid mitmed humoorikad keelelisandid, mida Black Joe leheveergudel kunagi tutvustas. „Which watch“ (palju kell on?). Sellele vastati: „Watch six“ (kell kuus), millele omakorda vastati „such much“ (nii palju!). Ja kui lahkuti, öeldi: „Nii pikk“ (so long). Lõuna-Ameerikas võeti kasutusele sõnad „aeroporto“ ja „apartamento“; Austraalias oli veoauto „lori“ ja mootorikate „booth“. Rootsis läksid eestlaste seas käibele väljendid „tunnelbana, veska“ (rahakott) ja „studenten“ (küpsuseksam). Vene keele laenudega ei ole ma paraku tuttav — võibolla „avarii“, „kollektiiv“ ja „valgusfoor“.

Kui aga Eesti taas iseseisvaks sai ja suhted hakkasid tihenema erinevate eestlaste gruppide vahel, siis selgus, et me ei ole põrmugi tolerantsed üksteise keele arengu suhtes.

Meie pere siirdus Rootsist Kanadasse 1948. aastal. Vahepeatusena viibisime paar nädalat New Yorgis, kus osa meie perest oli juba ees. Seal kohtusin oma tädi kahe onuga, kes olid USA „vanad eestlased“. Onu John oli tsaari mereväest põgenenud 1912. a. ja pärast seisklusrikast teekonda saabunud Ameerikasse. Tema oli kriitiline meie iseseisvusaegsete keeleuuenduste suhtes. Talle oli arusaaamatu, mis on relv — igaüks teab ju, et see on sõjariist. Või mis on vedur — peab olema paravoss. Meie muigasime heatahtlikult.

Tänapäeval paistab, et humoorikat tolerantsust meil enam pole. Me nõuame perfektsust stiilis „a la moi“ — nii nagu seisab meie isiklikus eesti keele leksikonis. Vaestel ajalehtede ja teiste trükiste koostajatel ja autoritel on võimatu teada iga eestlase soovi keelekasutuse osas ja nii on nad pideva tule all. Selline alaline ebameeldiv kriitika (olgugi et murdosa lugejate poolt) väsitab ja kurnab neid.

Ja mis on siis need tülitekitavad sõnad? Enamus neist on laensõnad teistest — peamiselt vene, inglise ja soome — keeltest (kollektiiv, konkurss, avarii, tiibur, helkur, disain, liider, slaid, turvamees, turvavöö jne). Vene ajal käibele tulnud keeleuuendused on mõnede arvates muidugi „punased“.

Esimese Eesti vabariigi ajal oli neid, keda nimetati keele uuendajateks (Aavik, Veski, Muuk jt). Nendelt tulid mitmed uued sõnad (taamal, hõng, kirkus jt). Osa neist võeti kasutusele ja lõid läbi, osa aga sündisid surnult. Mõnikord nimetati neid keeleuuendajaid isegi „keelesolkijateks“, kuid iialgi ei tulnud kellelgi pähe neid süüdistada rahva reetmises. Tänapäeval on aga kriitika muutunud töötegijate materdamiseks, millest mingit kasu ei ole. Sellest ei arene keel ega tunne rõõmu töötajad.

Armas rahvas — püüame kaasa aidata eestikeelsete trükiste väljaandmisele ja mitte teha raskeks nende elu, kes sel alal töötavad. Pigem helistame toimetusse ja ütleme tänu tehtud töö eest.

Märkmed: