Kui eesti kultuuris on midagi aastasadu vääratut ja käänatut, parandatut ja veel paremaks tehtut, närutatut ja veel närusemaks tehtut, eitatut ja jumaldatut ning ometi priskesti ellujäänut, siis on see meie emakeel.
Kui meie luulekeele esmamees Kristjan Jaak Peterson eesti keele ilust laulis ja oma ülejäänud napid värsid kirja pani, siis tegi ta seda keeles ja kirjas, mida tänane õppur, olgu ta kodu- ehk ulgu Eestist, korrapealt mõista ei suuda.

Kui keeletark Aavik alustas mõisamoonakate ja kingseppade tarvitatud eesti keeles uuendusi, mis olid naljaks-naeruks kadaklikule, pajuvenelikule ja uusrikkale seltskonnale, siis täna kôneleme lahedasti Aaviku-Veski-jpt. täienditega eesti keelt.

Kui mõttemees Jaan Kaplinski mône aasta eest väitis, et eesti keel on looming ning igal matsil õigus kõnelda-kirjutada maakeelt nagu talle nokkamööda, siis on tal tänaseks kenake hulk kannulkäijaid, kirjureidki nende seas. Ja vaielda võib lõpmatult: mulle ei meeldi sõna Ühendriiges, see on kuidagi lõtv ja ütlen Ühendriikides — on kindlapiirilisem? Ei meeldi riialased, ütlen riiglased - kuidagi suupärasem. Ja keelekorraldajad võivad ütelda oma suva mööda.

Kui tahan teisele eestlasele ütelda, mis mul öelda, siis saab see tehtud.

Keeleteaduses olen võhik, kelle keelevaistu mõnigi sõnajada segab. Ehk on see kaasas hiietammikust? Ehk annab loa sõna sekka lausuda?

Ei tea. Proovida võib?

Annan omad arusaamad arutluseks, pärisseisukohad vaidluseks tulevad loo lõpul.

Olen seda meelt, et keel on tunnetuse küsimus. On piire, mis erinevate inimeste valulävest sõltuvalt paindlikud. Nendest piiridest tohib vast üle astuda, mõnele on see kergem, teisele raskem.

Olen seda meelt, et pärnaka ja läänemaalase keelekasutus on juba murdeti erinev ega tohiks kordnik kummalegi kaigast kodarasse torgata. Ei setulegi, kelle keeles naabri mõjusid (on avaldatud arvamust, et võrokesed ja setud on omaette rahvused. Siinkirjutaja nii ei mõtle, pean nende elutunnetust eestipäraseks).

Olen seda meelt, et leivatöögi ütlemist mõjutab ja sedamööda oleme keelelt erinevad: loojale lubatud rohkem, lihtmees on omas tões ja kantseleikirjutaja ei saa igal hetkel huult ehk sulepulka hammustada.

Olen seda meelt, et meie keeles on kõrge ja madal tasand, aga need pole (võrreldes naabri mati- ja pushkinikeelega) kuristikuga eraldatud.

Olen seda meelt, et kirjutatud keel ja sõnutsi väljendatud keel on erinevad.

Olen seda meelt, et eesti keelel ees veel aastasadu, ehkki võib juhtuda, et juba kahesaja aasta pärast on siinkirjutatut keerukas lugeda ja äkki mõistagi.

Esimene eesti keelest kirja pandud lause — LAULA, LAULA PAPPI — on saanud imetleva, aga ka irvitava tähenduse, kõik oleneb tõlgendusest. Laene selles pole, on tõlgendamise võimalused.

Ja ometi! Hiidlane ja saarlane jäävad kõnelema erinevas eesti keeles, samuti Rootsis elik Kanadas sündinud eestlased. Ei pea olema erauurija, et eripära avastada. Neitsilikku keelepuhtust pole olemas, kirjutagu kirjurid, midatahavad: paberile trükitu ei väära rahva sõnatut.

Imemees Ariste ütles esimesest lausest ära kaasvestleja sünni- ja kasvupaigad. Lihtsal mehel naisel läheb ehk veidi kauem, aga tõde vaka alla ei jää.

Keel on tõsine asi, kuigi lubab mängu:

SAMMAS

Lemmik kimmel

Ilus suli

Eba habe

Elav vale

Ema hame

KEELELEEK

Arvan:

1. Eesti keel on ilus, rikas, omapärane ja toetub eestlase hingeelu ürgsele alustoele, mis loodud omapärasele ühtlusele ümbritsevaga

2. Eesti keel on looming, maagia, usk.

3. Eesti keele kasutamine rajaneb tundele ja tunnetusele, maa- ja mereusule

4. Eesti keelt peab vabamõtlejast rahvuslane kaitsma arvestades kõiki keele muutumisvõimalusi ning hoides keele kaudu meile esiisadelt antud pärandit.

Keelest rääkides pole lahmida ja tõtata kuhugi, nõukoda saab meile abiks olla.

Aarne Hans Vahtra

Märkmed: