Üsna vaikselt ja meedia suurema tähelepanuta valmis haridusministeeriumis möödunud aasta lõpuks järgmise kümne aasta „Eesti keelevaldkonna arengukava 2018 - 2027“ eelnõu. Sellele pandud pealkiri on pidulik „Keel loob väärtust“. Millist väärtust on eelnõu koostajad silmas pidanud? Kirjutatud on: „Iga keel on väärtus, mille oskamine ja tundmine loob keelekasutaja jaoks väärtust näiteks keelelise kuuluvustunde looja, tugevdaja ja hoidjana, rahvusliku ja ajaloolise mõtte talletajana, kultuurielamuste pakkujana, töö- või suhtlemisvahendina oma eesmärkide saavutamisel kas Eestis või välismaal. Eesti keel loob väärtust ka osana maailma keelelisest kultuuripärandist.“
Niisiis nähakse eesti keele väärtust eeskätt eestluse identiteedi loojana ja hoidjana, rahvusliku mõtteloona, kultuuriväärtusena, osana maailma kultuuripärandist ehk teisisõnu pigem minevikku kui tulevikku suunatud väärtusena.
Eelnõu sissejuhatuses tõdetakse, et lähtudes UNESCO üheksast erinevast näitajast ei ole eesti keel ohustatud keelte hulgas. Eesti keel kuulub kõnelejate arvu poolest maailma 400 suurima keele hulka. Eesti keel on 200 riigikeele hulgas, 50 kõrghariduskeele hulgas, 30 keeletehnoloogilise keele seas ja 24 Euroopa Liidu ametliku keele seas. Ometi on meil kiiresti üleilmastuvas maailmas õigustatud mure eesti keele tuleviku pärast.
Eestis elab 1,3 miljonit inimest, neist 69% on eestlased. Eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elas 2016 Eestis 883 707, mis moodustab 68% elanikest. Lisaks kodumaal elavatele eestlastele elab maailmas veel hinnanguliselt 150 000 kuni 200 000 eesti keelt emakeelena rääkivat inimest, mis tähendab, et emakeelseid eestlasi võib praegu ikkagi olla üle miljoni (1,1 miljonit).
Hea uudis see, et eesti keelt teise keelena rääkivate arv on tasapisi kasvamas. Ometi ei ole eesti keele kui teise keele õpe põhikoolis olnud kuigi tulemuslik, sest umbes 40% vene emakeelega lastest ei saavuta õppekavas nõutud B1 keeleoskuse taset. Värske eelnõu seab aga uueks sihiks B2 taseme saavutamise põhikooli lõpuks ja C1 taseme gümnaasiumi lõpuks. Selle eesmärgi täitmiseks peab venekeelsetes koolides toimuma tõeline arenguhüpe. Samas on aastail 2005 - 2017 kahekordistunud keelekümblusprogrammides osalejate arv, mis kinnitab veel kord venekeelsete õpilaste ja vanemate soovi eesti keelt õppida.
Kõige rohkem ehk üle kolmandiku on vene emakeelega inimesi 50 - 70 aastaste inimeste hulgas. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel räägiti Eestis emakeelena 157 keelt.
Eestisse sisserände riikideks on peamiselt Soome, Venemaa ja Ukraina, kuid venekeelsed sisserändajad lõimuvad praegu kergemini kohaliku venekeelse kogukonnaga. Näiteks 2016/ 2017 õppeaastal hakkasid uusimmigrantide 4. - 9. klassi lastest ainult 50% õppima eesti keeles, 29% vene keeles, 18% inglise keeles ja ülejäänud soome keeles. „Eesti on muutumas sisserändajatele atraktiivseks ja Eesti vajab sisserännet, meeldib see meile või mitte. Võtmeküsimus on, kuidas ohjata rahvastikuprotsesse nii, et sajandi lõpuks oleks meil vähemalt sama sidus ja rahumeelne ühiskond kui praegu ja see ühiskond peaks end praeguse eesti kultuuri jätkajaks ja edasimõtestajaks. Eestis on sidus ühiskond saavutatav ja hoitav üksnes eesti kultuuri põhjal. Aga seda vaid juhul, kui leiame õiged lahendused sisserändepoliitikas, lõimimispoliitikas ja hariduspoliitikas,“ kirjutab keeleteadlane Martin Ehala artiklis „Teise aastasaja Eesti: kool tuleks keeleliselt lõimida“ (Postimees 19.01. 2018).
Viimase kümne aastaga on eesti kõrghariduses eestikeelsetel õppekavadel õppijate osakaal tõusnud küll 77%lt 82%ni, kuid see on toimunud üliõpilaste üldarvu vähenemise tõttu. Magistritasemel õppis Eestis 2016 ingliskeelsetel õppekavadel 18% üliõpilastest, neist 65% olid välisüliõpilased. Kümne aasta jooksul on ingliskeelsetel õppekavadel õppijate osakaal tervikuna tõusnud 1% 10%le. Kui selline tempo jätkub, siis on oht, et emakeel jääb mõnekümne aasta pärast kõrghariduses vähemusse või kaob sealt sajandi lõpuks lõpuks hoopis.
Eelnõu kohaselt on eesti keeletehnoloogia peamised väljakutsed seotud kõnetuvastuse, masintõlke ning kõnesünteesi arendamisega. Praegu on seis selline, et Eesti teadlased on küll mitmed keeletehnoloogiad põhimõtteliselt juba loonud, kuid rakenduste väljatöötamine ja laiem kasutuselevõtt on takerdunud, seda raskendavad väike turg ning kõrge hind. Siin peaks just riik võtma põhiseadust järgiva eestvedaja rolli ning investeerima sihipärasemalt ja jõulisemalt eesti keeletehnoloogilisse tulevikku.
Viimase kümnendi jooksul on välismaale siirdunute hulgas palju lapsi ja noori, mistõttu on kasvanud vajadus eestikeelse õppe järele väljaspool Eestit. Mõned eesti keele e-kursused on küll juba olemas, kuid süsteemset e-õppevara eesti keele kui emakeele õpetamiseks pole veel loodud. Peamised probleemid on eesti keele õpetajate leidmine välismaal, õppele ligipääsetavus (õpetuskohad on vaid suurtes keskustes) ning eesti keele õppe madal väärtustamine. Uuringud aga näitavad, et eesti keele õppimine välismaal oleku ajal muudab lapse suhtumise Eestisse positiivseks ja annab tulevikus võimaluse Eestisse elama, õppima ja töötama minna.