Harri Kivilo
Õiguskantsler Ülle Madise kinnitas kord, et Eesti peab meid Venemaast eraldava riigipiiri ringi paigaldama Venemaa poolt soovitud joonele, sest põhiseaduse kirjutajad olid niimoodi mõelnud. Põhiseaduses määratud rahva valdav enamus koosnes juunis 1992 hääleõiguslikest eestlastest. Need Eesti Vabariigi kodanikud kiitsid heaks põhiseaduse ilma kirjutajate mõtteid teadmata. Võib uskuda, et ka need, kes on „õppinud põhiseadust tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes”, on nõustunud §6 kohaselt eesti keelt Eesti riigikeeleks pidama.
Ainult kurdid ja pimedad võivad mitte märgata, et Eestis on ka vene keel avalikult ja ametkondlikultki laialdaselt kasutusel - ilmselt siiski vähemas ulatuses kui pikal okupatsiooni ajal. Vene keeles pole mitte ainult äride reklaamid ja teated ning osa Rahvusringhäälingu programme. Riigivõim on isegi uhkustavalt üldsust teavitanud, et „kõik olulisemad seadused, seadustike ja mõned Vabariigi Valitsuse määrused on vene keelde tõlgitud.” Peavoolu meediagi on riigivõimu esindajatelt pärinud, kas nad vene keelt oskavad. Lahkuv peaminister väitis alles hiljuti vabandavalt, et ta mõistab piisavalt vene keelt, kuid eelistab rääkida eesti keeles. Ning vene keelt hästi mõistev president on kinnitanud, et nüüd, Eestis tagasi olles, ta soovib oma vene keele oskust viimistleda – justkui mitukümmend aastat Eestis elada tahtnud venelastega tuleb nende emakeeles suhelda.
Rahvus tähendab üldiselt suurt hulka inimesi, kellel on ühine päritolu, ajalugu, keel ja kultuur. Eestlased on rahvusena väga kaua olemas olnud. Sajandeid teiste suuremate rahvuste alluvuses. Kiivalt oma keelt ja kultuuri hoides ning ilma teistesse rahvustesse sulandumata. Ent nüüd on tekkimas olukord, mis tõsiselt ohustab eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist. Ilma põhjalikult oma tegemisi analüüsimata, hakati üheksakümnendate alguses lausa nürimeelselt 47 aasta pikkust venelastega kooselamise sundi pidama ajalooliseks paratamatuseks.
Justkui unustades kõike eespool loetletut, aastatel 1939 – 1991 toimunu võikaid üksikasju ning augustis 1991 antud Eesti Vabariigi taastamise lubadust, on riigivõim ja avalik meedia juba kahekümne viie aasta vältel pidanud Eestit eestlaste ja venelaste ühiseks riigiks. Tajumata, et aastatel 1918 – juuni 1940 olnud Eesti Vabariigi põhiliste tunnuste taastamata jätmisega, eesti keele väga tagasihoidlikult riigikeeleks pidamisega, eestlasi ja venelasi ühiselt eestimaalasteks lõimimisega, on toetatud Vene Föderatsiooni väidet, et mingit Nõukogude Liidu okupatsiooni pole olnud ja tänane Eesti Vabariikki on ENSV Nõukogude Liidust lahkumisega tekkinud. Eesti riigiõiguste eriteadlaste kinnitus, et meie põhiseadust on „õpitud tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes”, lubab julgelt järeldada, et Vene Föderatsiooni väited tänase Eesti Vabariigi tekkimise kohta võivad lääneriikide heakskiidu pälvida – ning eesti rahvusele väga saatuslikuks osutuda.
Riigivõimul peaks olema viimane aeg hakata Eestit pidama mitte eestimaalaste, vaid eestlaste riigiks ning siinseid venelasi Eestis elada tahtvateks sisserändajateks – nii nagu Kanadasse elama asunud eesti pagulased on sisserändajatena kanadalaste siira ja tähelepanuväärse lugupidamise pälvinud ja seal oma keelt ja kultuuri väga edukalt endi ühiskondliku tegevusega viljelenud.
Nõukogude Venemaa okupatsiooni tõestamiseks on väga vajalik: denonsseerida Vene Föderatsioonile Eesti maa-ala kinkimise leping; esitada okupatsiooni, genotsiidi ja mitme lepinguga võetud kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahjude heastamise nõue – vaatamata sellele, et tänane Vene Föderatsioon ehk ei kavatse seda nõuet täita; lõpetada vene keele kui okupatsiooniaja kakskeelsuse ja venestamise pärandi, kasutamise avalikus asjaajamises ja ruumis.