Pühapäeva, 11. novembri pärastlõunal oli huvilistel võimalus Eesti Maja suures saalis kuulata prof. Peeter Tulviste loengut teemal "Eesti keskused maailmas".
Loengu sissejuhatuses tutvustas Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli professor Jüri Kivimäe kõnelejat. P. Tulviste on sündinud 1945.a. Tallinnas, 1964.a. lõpetas ta Tallinna 10. Keskkooli ja 1969.a. Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogia erialal. Ta on olnud Tartu Ülikooli teenistuses alates 1969. aastast, Tartu ülikooli psühholoogia professor 1988. aastast ja psühholoogia kateedri juhataja. Aastast 1992 TÜ prorektor ja aastatel 1993-1998 rektor. Prof. Kivimäe iseloomustas prof.Tulvistet maailmamehena, kes on viibinud uurimustöödega seotult Saksamaal, USAs jm. Prof. Tulviste on olnud ka Eesti Teaduste Akadeemia asepresident ja a. 1999-2001 Tartu linnavolikogu esimees.
Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, neid on tõlgitud teistesse keeltesse. Prof. Tulvistel on suur huvi vanade maakaartide ja luulekogude vastu. Oli sel aastal toimunud presidendivalmistel Isamaaliidu kandidaat ja on üks oma erakonna juhtpoliitik. "See, et prof. Tulviste valimiste tulemusena Kadriorgu ei jõudnud, annab meile täna võimaluse teda siin Torontos kuulata," märkis prof. Kivimäe. Alljärgnevalt kokkuvõte prof. Tulviste ettekandest, kes märkis tagasihoidlikult sissejuhatuseks, et saalisolijad teavad ehk isegi rohkem Eesti keskustest maailmas kui tema. ...
Kõigepealt vajaksime ülevaatlikku raamatut praegustest eestlaste keskustest maailmas. Millised võiksid need keskused maailmas olla näiteks 20 aasta pärast? See sõltub paljuski muidugi maailma üldisest, ja eriti Eesti olukorrast, aga sellestki, mida eestlased kodus ja võõrsil ette võtavad. Püstitaksin seetõttu pigem küsimusi ja teeksin ettepanekuid. Pääsesin esimest korda välismaale 1989. aastal, kui Eestis puhusid juba leebemad tuuled. Esmalt Soome, siis Rootsi ja USAsse,põgusalt ka Torontosse. Eesti majadesse sisenedes näib alati, nagu viibiksin ühes teises Eestis. Siin on vabalt kõneldud sellest, millest Eestis pikki aastaid ei saanud ega tohtinud rääkida; on tähendusrikkad sümbolid, raamatud, lipud ja märgid.
Eesti on nüüd olnud vaba 10 aastat. Me ei saa enam pagulastest rääkida,sest kõik, kes soovivad, võivad ju koju tagasi pöörduda. Osa ongi koju tulnud, aga suurem osa oma asukohamaadesse jäänud, mis on ka täiesti mõistetav. Tänapäeval, kus riigipiirid enam palju ei loe, on liikumist palju. Tullakse ja minnakse suvaliselt. Vahepeal kardeti, et Eestist algab suur ajude äravool; see hirm on osutunud asjatuks. Ka need akadeemilised isikud, kes on ajutiselt Eestist ära olnud, on ikka kodumaaga sidet pidanud. Kuidas aga hoida ühendust rahvaga, kes ise kodumaal ei ela? Kõikide riikide poliitikud tegelevad selle probleemiga.
Muidugi aitavad siin suurel määral kaasa elektroonilised kommunikatsioonivahendid, võimalus interneti kaudu lugeda eesti lehti ja kuulata isegi raadiot.Kuid kogu rahvuslikku tegevust ei saa me siiski virtuaalsel teel edendada. Vajame tingimata isiklikke kontakte. Emakeelse suhtlemise võimalus aitab hoida meie kultuurilist identiteeti. On hea, et väliseesti noored saavad õppida täienduskoolides, puutuvad eesti keskustes kokku oma rahva kultuuriliste väärtustega - see kõik äratab nendes huvi Eesti vastu.
Milline peaks olema Eesti riigi panus väliseesti keskuste säilitamisel? Paljud riigid toetavad oma hajalat (üksteisest eemal, võõrsil elavat rahvast ehk diasporaad), kes on "ilma laanen laiali". Seda peaks Eestigi tegema. Kodueestlased on selgelt võlgu väliseestlastele, kes toetasid Eestit okupatsiooniajal. Riigi panus on siiani olnud kahetsusväärselt väike. Seda võiks teha mitte ainult rahaliselt, vaid õpetajate, raamatute ja esinejate saatmise näol; organiseerides ka suvekoole ja laagreid.
Millised keskused peaksid jääma? Ilmselt need, mis asuvad ülikoolilinnades. Näiteks Uppsalas, kus Eesti teadlastel on sealse ülikooliga tihedad sidemed. Sellest lähtudes on Tartus tegutsemas kolm põnevat maja - Uppsala, Tampere ja Turu esindused. Need on rajatud vastastikuse suhtlemise hõlbustamise eesmärgil. Eriti väärib esiletõstmist Uppsala maja, kus Tartut külastavad rootslased peatuvad ja kust huvilistel on võimalik hankida teavet Rootsi kohta. Samas korraldatakse ka mitmesuguseid üritusi. Aga Eesti Maja pole ei Uppsalas,Tamperes ega Turus. Võibolla tasuks kaaluda nende majade muretsemist koos lätlaste ja leedulastega?
Eesti keskused tegutsevad peamiselt läänemaailmas, kuid need puuduvad idas. Eesti majad võiksid olla näiteks Peterburis (kus on küll kool, kirik ja selts, aga puudub keskus), samuti ka Moskvas ja Petseris. Kuigi nüüdseks on eesti keskuste poliitilised ambitsioonid maailmas tahaplaanile jäänud, ei tähenda see sugugi, et need oleksid oma tähtsuse minetanud. Suur osa eesti keskustest on rajatud pagulaste rahadega,nende edasise säilimise, püsimise ja järjekestvuse eest peab hea seisma Eesti riik, lõpetas prof. Tulviste oma ettekande. Järgnes erakordselt pikk küsimuste ja vastuste osa, mis kahtlemata peegeldas teema aktuaalsust siinses ühiskonnas. Juttu oli kommunismi hukkamõistmisest ja kommunistide osatähtsusest tänases Eestis; välis- ja kodueestlaste vahelistest probleemidest, Eesti omariiklusega seonduvast(oskame oma riiki kiruda, kritiseerida, aga mitte hoida); ka sellest,mida Eesti riik võiks teha siinsete kirikute kui ka omalaadsete eesti keskuste säilimise heaks. Vastuseks küsimusele, milles väljendub Eesti huvi väliseesti keskuste säilitamiseks, toonitas prof. Tulviste, et need peaksid olema ühendajateks. Me ei saa ka muuta oma geograafilist asendit ega valida naabreid. Peame endiselt arvestama idast tuleva võimaliku ohu ja vaenuga. Ka selleks vajame väliseesti keskusi mujal maailmas, selgitas prof. Tulviste. Millega seletada Eesti ajakirjanduse mõnevõrra tigedavõitu hoiakut väliseestlaste vastu, küsis prof. Kivimäe. Vastus oli vaimukas ja ootamatu: "Pole ometi võimalik elada 50 aastat suure karu all ja tulla välja nii, nagu poleks mida juhtunud - umbes nii nagu James Bond oma siledaks kammitud peaga. Ega need tigedad artiklid pole mitte alati ja üksnes väliseestlaste pihta sihitud, saime teada. Pr. Regina Meri toonitas Tallinnas Viido Polikarpuse eestvõtmisel tegutseva Eesti Maja tähtsust väliseestlastele, mille kohta oli algul palju kriitikat, kuid mis nüüd edukalt tegutseb ja kiidusõnu pälvib. Robert Kreemi algatusel vahetati veel mõtteid selle üle, kes on üldse eestlane; Endla Kannel huvitus sellest, kuidas Tartu Ülikooli majandusosakonnas viidi läbi reformid.
Loengu lõpul tänas prof. Kivimäe kõnelejat, kes pälvis kuulajatelt sooja aplausi.Kuigi küsimuste-vastuste osa väljus antud teema oma raamidest, jäi kogu üritusest terviklik ja hea mulje. Väliseestlased vajavad hädasti selliseid asjalikke arutlusi ja kasulikke kohtumisi Eesti ühiskonna- ja poliitikategelastega. On ju needki isiklikud kontaktid, mis sillutavad teed parema üksteisemõistmiseni.
Elle Puusaag
