Eesti Kirikus toimub põlvkondade vahetus Eesti Kirik

Eesti kirikud | 03 Dec 2014 | EWR

Merille Hommik Eesti Kirik
Tervik artikkel: http://www.eestikirik.ee/kirik...

Tavaliselt arvestatakse aja kulgu aastates või sajandites. Aga on veel üks võimalus: arvestada aega põlvkondade muutumise ja asendumise kaudu. Praegu on EELKs just niisugune hetk: peapiiskop Andres Põder (65) siirdus emerituuri, sama põlvkonna esindaja assessor Tiit Salumäe (62) sai vähe hääli peapiiskopi valimisel, assessor Joel Luhamets (62) loobus viimasel hetkel kandideerimast. Piiskop Einar Soone (67) täidab küll peapiiskopi ülesandeid valitud uue peapiiskopi ametisse pühitsemiseni, kuid siirdub ka seejärel emerituuri. Eelseisval praostide valimisel enamik sama põlvkonna esindajaid enam ei kandideeri.
Igas põlvkonnas on silmapaistvaid esindajaid. Vanemas põlvkonnas tuntud teoloog ja kirjamees teoloogiadoktor Toomas Paul (75), mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige; esimene nõukogudejärgne Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan Kalle Kasemaa (71), kes on meie kirikut palju esindanud rahvusvahelistel teoloogilistel konverentsidel ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide koosseisu; Valga praost assessor Peep Audova (71), kes oli 1960ndatel ja 1970ndatel nõukogude võimu silmis sobimatu vaimulik ja pidi tegutsema nn perifeerias asuvates kogudustes; peapiiskop Jaan Kiivit jun, keda ei lastud 1975. aastal välismaale Euroopa Kirikute Konverentsi assambleele meie kirikut esindama; toompraost Ivar-Jaak Salumäe (69), kes on hinnanguliselt selle põlvkonna noorim esindaja; ametis on Eenok Haamer (79) Mustvee ja Harri Rein (88) Ruhnu koguduses. Siia ritta sobib ka Vello Salum (81), tuntud vabadusvõitleja, kes on selle eest ka kannatanud. Ta ehitas Pilistvere kiriku torni, mis on kõrgeim maakiriku torn, osales juba 1950ndate alguses Põltsamaa kiriku taastamisel.
On selge, et üheski elukutses ei saa vanust arvestada eluaastate järgi, vaid ametiaastate järgi, mis on tavaliselt ka ametiredelil liikumise eelduseks.
Loomulikult ma ei saa loetleda ühegi põlvkonna esindaja juures kõiki tema saavutusi, kuid silmapaistvaid asju tuleb nimetada. Samuti on mõttetu loetleda sündmusi, mille kujundamisel on nimetatud isikud osalenud, sest see oleks ebatäiuslik.
Praegu ajaloo areenilt lahkuva põlvkonna ametis oldud aastate poolest vanim esindaja on piiskop Einar Soone, kes pühitseti ametisse 1973, ning noorim esindaja varalahkunud Illar Hallaste, kes ordineeriti 1982. Sellesse vahemikku mahub küll mitte palju, aga siiski paras hulk ametikaaslasi, näiteks Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu, kauaaegne Lääne praostkonna abipraost Leevi Reinaru, kes alustas kiriku teenimist Avinurme koguduses ja võeti seal nõukogude sõjaväkke; Peeter Kaldur, kes võeti Palamuse koguduse teenimiselt sõjaväkke, on korduvalt olnud Viru praostkonna praost; Ants Leedjärv, kes kogu oma vaimuliku teenimise aja oli Kullamaa koguduse õpetaja; Jaan Jaani, kes on praegu politsei peakaplan, või Andres Mäevere, kes oli pikka aega Võru praostkonna praost. Samuti on ülal loetletud inimesed nii ise kui ka oma õpilaste kaudu aidanud kaasa kiriku palge kujundamisele kuni praeguse hetkeni, uue põlvkonna ametisseastumiseni ja kindlasti teevad seda ka mõnda aega selle valitsemisel.
Siiski võib öelda, et loetletud inimestel oli palju ühist nii teoloogias kui vaimuliku ameti teostamises. Ja kuna nende seisukohtadega arvestati ja arvestatakse praegugi, on nende mõju kiriku palge kujundamisele pikaajaline.
Võib-olla oleks praegu, kui selle põlvkonna esindajatest on enamik veel elus, mõistlik kirjutada sellest pikem uurimus. Kunagi tekib kellelgi kindlasti tahtmine seda teha, kuid siis on juba paljud lahkunud igavikku ning paratamatult jääb siis uurimus puudulikuks.
Uue põlvkonna esindajaks on eelkõige äsjavalitud peapiiskop Urmas Viilma (41), aga ka tema kaaskandidaadid valimistel Ove Sander (44) ja Marko Tiitus (43), samuti teised veel nimetamata ja nooremasse põlvkonda kuuluvad ametikaaslased, kes kindlasti osalevad lähimatel aastakümnetel meie kiriku näo kujundamisel.
Kuna vastvalitud peapiiskopil on aega ka põhimõtteliste otsuste vastuvõtmiseks ja meie kirikule hädavajalike muudatuste tegemiseks, siis loodan juba paari aasta pärast näha suuri struktuurseid muudatusi koguduste juures ja personaalkoosseisus. Ehk on just praegu õige aeg alustada piiskopkondade loomisega, seda enam, et nii valimistel kandideerinud peapiiskopikandidaadid kui ka peapiiskopiks valitud Urmas Viilma on väljendanud oma toetavat suhtumist vajalikesse struktuursetesse reformidesse.
Loomulikult ei tohi need muudatused kellelegi suurt valu valmistada, kuid väikseid haavu toob see paratamatult kaasa. On öeldud, et esimese saja päeva jooksul ei tohi ühegi organisatsiooni juhtimisse sekkuda ja ma ei tahagi seda teha, kuid väljendan lootust, et uus luud pühib põhjalikult, kuid õrnalt.
Kaldur,Peeter_m2rts2008

Peeter Kaldur,
Viru praostkonna praost

Eesti kirikud

Paavst kiitis heaks endise Eesti peapiiskopi õndsaks kuulutamise