Jaan Krossile (1920-2007) mõeldes
Moto: Kirjanike suurus on muus kui poliitilises taibus. Erinevalt teistest surelikest on neil anne (prof. Jüri Talvet, Eesti Päevaleht 28.12.07).
Anton Hansen-Tammsaare dilemma
Meie professionaalse kirjanduse lugu on ka 21. saj. piirilt vaadates üpris õhuke. Sellest, mida meie omakeelseks kirjanduseks peetakse, on väga suur osa loodud nende lühikeste hetkede jooksul, mida une ja leivatöö teenimise aja kõrvalt on suudetud loominguks näpsata. Meie esimesed professionaalsed kirjanikud olid alles Eduard Vilde (sedagi vaid tinglikult) ja siis juba end põhiliselt kirjutamisega toitnud Anton Hansen-Tammsaare. Oma elu lõpuaastatel, II maailmasõja eelõhtul, olevat Tammsaare, kellel oli kogunenud loomingut, mida nii hulgalt kui kvaliteedilt oli mõtet teistesse keeltesse vahendada, kurvalt tõdenud: miks ma küll ei sündinud suure rahva pojana! Mis viga suure rahva kirjanikel – nendel on nii palju lugejaid, kes toidavad hea kirjaniku ja ta pere ära vaid tema raamatute ostmisega. Samuti pole nn suurtes keeltes kirjutavatel kirjanikel kunagi nii suurt muret oma loomingu vahendamise pärast. Küllap leidub ikka tõlkijaid, kes tahavad seda tööd ette võtta. Enne II maailmasõda, kui kerkis üles ka A. Hansen-Tammsaare Nobeli preemiale esitamise küsimus, selgus, et eestikeelse kvaliteetse kirjanduse tõlkijaid oli väga keeruline leida, samuti polnud välismaa kirjastused riski tõttu mitte eriti varmad väikerahva kirjamehe töid oma kulul välja andma.
Tammsaare jõuti küll esitada Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, kuid tema elu lõppes liialt vara ära, et ta oleks jõudnud positiivse tulemuse ära oodata. Küll aga lõi Tammsaare eesti kirjanduslukku vähemalt kaks väga olulist pretsedenti – ta sisendas oma ametivendadele julgust tegutseda vaid professionaalne kirjanikuna ja andis neile ka ambitsiooniks uue skaala, mh olla esitatud vähemalt kord ka Nobeli kirjandusauhinna saamiseks. See tähendas eesti kirjanikele kaht „kuube“ – olla ühtaegu nii maarahva poeg kui ka maailmakodanik, kes oskab rääkida ka teiste kultuuride esindajatele mõistetavas keeles.
Olla eestlane ja maailmakodanik
Tartu rahu sõlmimise aastal sündinud Jaan Kross oli Tammsaare surmahetkel 20-aastane tudeng, kes otsis eneseteostuse rada. Oma autobiograafias (1980) kirjutab ta, et vanemate mõistval toel püüdis ta kolmel viimasel gümnaasiumiaastal koolikursusest laiemalt omandada võõrkeeli ja proovis ahmiva lugemise ajel ise mitmesugust kirjutamist.
Tasub meenutada, et see oli aeg, kui saksa ja vene keele valdamist ei loetud Eestis võõrkeelte oskuseks (need olid kohalikud keeled). Kross kogus esimeste publikatsioonide järel julgust ja juba 1936. a. püüdis ta debüteerida „Loomingus“ oma esimese novellikatsetusega, kuid sealt tuli tollal algajale kirjamehele väga lakooniline vastus – EI. „Loomingu“ lävepakku oli 1930ndate lõpus algajail raske ületada. Eesti kirjandus polnud siis veel mööda maailma laiali paisatud, kõik kirjamehed olid kodukamaral koos. Seetõttu oli ka konkurents avaldamise pärast terav. Nii tuli ka Krossil oma kirjutiste avaldamist „Loomingu“ veergudel oodata tervelt kaks aastakümmet. 1938. a. astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, tunnistades seejuures ausalt, et tegi selle valiku mitte niivõrd huvist kui pigem „suutmatusest otsustada“.
Kolm esimest ülikooliaastat ei andnud Krossi enda sõnul lootust tema eriliseks maailmakodanikuks saamiseks, pigem kulus noorusenergia tavalise „Tartu korporandi“ elukesele. Ülikoolis sai Kross lõpuks aru, et õigusteaduses ei huvita teda juristi praktiline töö, vast ehk ainult selle kõige teoreetilisemad distsipliinid ja nendega seonduv teaduslik tegevus. Oma akadeemilise eeskujuna mainib Kross EÜS-kaaslasest professor Artur Tõeleid Kliimanni, kelle õigusteoreetiline ainekäsitlus olevat olnud „fastsineeriv“. Kliimann oli küll Setumaa mees, kuid oma teadusliku lihvi saanud mitte ainult Tartus, vaid ka tollases maailmalinnas Viinis. Tema haridus põhines eelkõige prof. Hans Kelseni väga moodsal teoreetilisel mõttel.
Maailmakodaniku potentsiaaliga mehi oli Jaan Krossi õpingukaaslaste ja õppejõudude hulgas mitmeid. Õpingukaaslastest tuleks mainida tuntud õigusfilosoofi Ilmar Tammelot (1917-1982), kelle maailmataseme taju oli tõesti nähtav juba ülikooli esimesest semestrist alates.
Pärast II maailmasõja laastamistööd paistsid paljudki Eestisse jäänud sõjaeelse haridusega haritlased üldisel keskmisel foonil silma kui mastimännid, võttes üle nende andekate inimeste positsiooni, keda sõda oli tööst eemale viinud. See ülesannete ümberjagamine polnud sugugi lihtne. Jaan Krossilgi tuli suure sõja järel korduvalt hakata proovima „ülikondi“, millistest ta ehk nooruses polnud julgenud unistadagi. Kes võinuks näit. 1938. a. arvata, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas tuntakse sõja järel nii suurt puudust õpetajatest, et värskelt ülikooli lõpetanul tuleb dotsendi kohusetäitjana hakata loenguid pidama? Aga nii see oli.
Jaan Kross kui majakas ja mõõdupuu
Jaan Krossist ei saanud Tartu Ülikoolis Ants Piibu, Nikolai Kaasiku, Nikolai Maimi, Jüri Uluotsa või Artur Tõeleid-Kliimanni mantlipärijat. Saksa ja nõukogude vangikogemusega Krossist sai professionaalne kirjanik. Iseenesest absurdne olukord: rezhiim saadab inimese vangi ja siis annab talle võimaluse olla elukutseline kirjanik, mis paljudes vabades ühiskondades oli tundmatu. Ka see, et suur osa Eesti kirjanikest pandi elama nn kirjanike majja, pole vabas maailmas üheselt mõistetav. Jaan Kross ise on öelnud, et kogu tema loominguline elu langes nn „üleminekuaega“, kuigi asjaosalistel polnud sugugi selge, kuhu see üleminek lõpuks viib. Kross alustas pärast Siberi-aastaid tööd ennesõja-aegsete eesti haritlaste kombel. Ta oli tubli kirjamees, kes püüdis kohusetundlikult iga päev oma leheküljed ära kirjutada ja see andis ka tulemusi. Krossil õnnestus saavutada maailmatase; ta looming muutus okupatsioonirezhiimile teatud mõttes „kaubaks“, mida pakuti ka välismaale – maailma, millesse kodu-Eesti kirjanikul endal polnud loomulikku ja vaba pääsu.
Pidades 1974. a. ettekandeid Torontos ja New Yorgis teemal „Ajalooainelisest kirjandusest Eestis“, viitas Kross Feuchtwangerile, kes olevat hinnanud ajalooliste romaanide taset nii, et vaid ehk 2% kirjutatust väärib tähelepanu (Feuchtwanger mõtles maailma huvi). Kross püüdis leida seda maailmale huvitavat ajaloolist romaani ka Eesti kirjandusest, tõdedes, et mingit tähelepanu pälviv ajalooline romaan peaks Eesti kirjanduses Feuchtwangeri matemaatika alusel olema, aga „maailmakirjandusliku tähelepanu tasandil meil seda esialgu siiski ei leidu“. Jaan Kross nimetas oma eeskujudena USAs ja Kanadas olles 1974. a. Herbert Salu ja Gert Helbemäe loomingut (Balthasar Russowi ja Johann Köleri elu käsitlused) ning mainis, et ta tahaks end teostada ajalooainelise personaazhkirjanduse alal. Kross postuleeris Ameerikas ka oma ajaloolise ilukirjanduse mõiste, mis tema sõnul ammutab valdavalt rahvusliku ajaloo ainet kirjutaja enese ja tema põlvkonna mälupiiri tagant. Kross oli oma valikud teinud, mis end ka õigustasid. Just personaazhkirjanduse zhanrisse kuuluvad romaanid „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Professor Martensi ärasõit“ ja „Vastutuulelaev“ on teosed, mis realiseerisid kõige paremini tema looja-ambitsiooni ja küündisid üle „maailmakirjandusliku tähelepanu tasandi“. Kross saavutas eriti romaaniga „Keisri hull“ sellise kirjandusliku taseme, mille autoreid on nii mõnigi kord pärjatud Nobeli kirjandusauhinnaga.
Nobeli preemia saamine kui rahvuslik eesmärk
Eesti taasiseseisvumisega muutus olukord sedavõrd, et ka Eesti Kirjanike Liit sai hakata esitama oma kandidaate Nobeli kirjandusauhinnale. Tekkis vajadus vaimse eneseteostuse järele kõrgemal tasemel. Eesti sportlased on meid rõõmustanud oma kõrgete saavutustega. Teadlased, kirjanikud ja poliitikud pole aga Nobeli preemia jagamisel suutnud edukalt kaasa rääkida. Seetõttu on ühiskonnas veidi närviline tunne, oodatakse inimest, kes suudaks selle „salalaeka“ avada, kuid samas pole kogemuse puudumise tõttu ka õiget arusaamist – kuidas suurte kultuuride esindajad seda ihaldatud auhinda saavutavad ja kuidas seda saavutust siis hinnata. Jaan Krossi pingutused kirjanduse vallas peaksid olema väga õpetlikud järglastele, sest kirjandusteadlane Cornelius Hasselblatt (Eesti Päevaleht 28.12.07) ütleb, et kuigi Kross jõudis oma elu jooksul avaldada saksa keeles koos uustrükkide ja eriväljaannetega 23 raamatut ning suutis sellega Eestit tutvustada saksakeelses kultuuris ehk enamgi kui meie kõik praegu tegutsevad diplomaadid kokku, siis tema „palgaks saksakeelses kirjanduses on omada oma pildiga kalendrilehte kultuurikalendris ja mõni number (s.t. köide, mis on avaldatud välismaa raamatusarjades – P.J.) ühes maailma sadadest raamatusarjadest“. Hasselblatt võtab oma analüüsi aga kokku tõdemusega, et seda pole väikesearvulise rahva kultuuri esindavale kirjanikule sugugi vähe. Kross on näidanud uuele põlvkonnale rahvusvahelist taset, mida tänased 20-aastased (nagu Jaan Kross ka oli Tammsaare lahkumise ajal 1940. a.) võiksid püüda ületada. Siis ühel päeval, kui Stockholmi raekojas mõni eesti kirjanik või teadlane Nobeli preemiat peaks vastu võtma, lähevad meie mõtted kindlasti ka Jaan Krossile, kes meie vaimukultuuri vaimseid ambitsioone aitas oma tööga ajaloolise kirjanduse alal maailma tipptasemega ühte helistikku seada.
Eesti kirjandusest, Jaan Krossist ja Nobeli preemia saamise kultuurist
Kultuur
TRENDING
