Ellen Niit (13.07.1928 – 30.05.2016)
Pärast pikka sisukat elu ja aastaid kestnud rasket haigust jõudis lõpule Ellen Niidu elutee. Kunagine pärjatud purjesportlane ületas Toonela jõe.
Ellen Niitu meenutades tuleb loomulikult kõigile esimesena meelde ta imeline lasteluule. Karud saavad aru, muidugi saavad. Mänguvesi on mõnes mõttes etemgi veel kui päris vesi. Ja muidugi suure maalritöö ime.
Kõigepealt sai aga 1928. aastal sündinud Ellen Hiob tuntuks päris noore tüdrukuna, kui kirjutas luuletuse, kus on kirjas, et õnn on inimese enda teha: ta sünnib tema mõtetest ja teost. Nii ongi, ehkki see alati väga kergelt kätte ei tule.
Koos Jaan Krossi ja Ain Kaalepiga asus Ellen 60-ndate alguses teostama Suurt Eesti Luule Uuendust. Nad hakkasid kirjutama vabavärssi, ning ühtlasi selgitama, et ka vabavärsis on võimalik luua tõeliselt head luulet. Praegu täiesti iseenesestmõistetav luulevorm oli tollastes oludes kuulmatu ja lausa vastaline. Olukord muutus väga pinevaks ja Ellen oli sunnitud lahkuma Kirjanike Liidu luulekonsultandi kohalt, kellena ta töötas kohe pärast ülikooli lõpetamist aastatel 1956 - 1961. Uue töö leidis ta televisioonistuudio lastesaadete mittekoosseisulise toimetajana. 1963-ndast aastast alates on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija.
Elleni täiskasvanutele kirjutatud luule kuulub eesti luule klassikasse: kogud “Maa on täis leidmist” (1960), “Linnuvoolija” (1970), “Paekivi laul” (1998) jt.
Ellen Niit on olnud ka viljakas luuletõlkija ungari, soome ja vene keelest. Mõned ungari kirjanduses väga olulised Petöfi luuletused on tal õnnestunud tõlkida lausa jahmatava täpsusega: ta on leidnud eesti keelest kõige õigemad sõnad, värsimõõdu, riimi. Otsekui oleks Petöfi ise need eesti keeles kirja pannudki.
Eesti rahva südamesse on Ellen Niit jõudnud aga ikkagi lastele kirjutatud raamatutega. Ülikooli lõpetamise järel valis ta kandidaadi(magistri)töö teemaks lastekirjanduse. Esimene trükis ilmunud raamat oli värsslugu “Kuidas leida nääripuu” (1954), seejärel “Rongisõit” (1957), mis koos Gustav Ernesaksa viisiga on vist peas kõigil eestlastel. Edasi juba Pille-Riin, Krõll, surematu onu Ööbik, ja Kõik Need Teised.
Ellen Niitu on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga (1999), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (2009), väiksematest preemiatest ja austusavaldustest rääkimata.
Eesti kultuurilukku jääb Ellen Niit sooja ja säravana. Olgu suislepapuud tema tähtedetaguses aias alati viljadest lookas!
Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium
