8. oktoobril tähistati Tallinnas Eesti Kirjanike Liidu 80-aastaseks saamist kahe üritusega. Tallinna Raekojas, kus liit 80 aastat tagasi rajati, esitleti Katrin Raidi teost „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940“. Õhtul toimus Tallinna Mustpeade Majas pidulik vastuvõtt liikmetele ning kutsutud külalistele lähedalt ja kaugelt.

EKL asutati Kolmandal Eesti Kirjanikkude Kongressil Tallinna Raekoja saalis 1922. Osales 26 kirjameest ja -naist, nende hulgas naisliikmed Marie Under, Sophia Vardi ja Alma Ostra. Kongressi avajaks oli Friedebert Tuglas, kes andis ülevaate eelmise kirjanike kongressi resolutsioonidest, öeldes, et neid on vähe suudetud teostada.

Tehti otsus luua kirjanike keskliit. Kohe alustati ka kultuurfondist osasaamise küsimusega, mis polevat mitte niivõrd kirjanike kui Eesti kirjanduse kultuuri tõstmise huvides. Seaduseelnõus puudutati ka kapitalide valitsemise korda, kapitali täiendamise ja kasutamise viisi.

Võeti vastu resolutsioon. Liidu tegevuskavas võeti üles need põhimõtted, mis kongressil olid üles seatud. EKL esimeheks valiti Fr. Tuglas, abiesimeheks J. Lintrop, sekretäriks Eduard Hubel.

Eesti iseseisvuse aastail 1922–1940 saavutas eesti kirjandus ja kirjanikkond arvestatava positsiooni kultuurielus, mis leidis tunnustamist ka rahvusvahelises ulatuses tänu Eesti Kirjanike Liidule. EKL ühendas kõiki loovaid eesti kirjanikke. Koondumine võimaldas kirjameestel tunduvalt edukamalt oma õiguste eest seista, majanduslikud võimalused paranesid ja võidi hakata kõnelema autoriõigustest. EKL oli aastatega kujunenud eesti kirjanduselu juhtivaks jõuks.

Kuni aastani 1929 vahetus liidu esimees peaaegu igal aastal. 1924–26 olid sel kohal vaheldumisi Ed. Hubel ja Fr. Tuglas. Liikmeskonnas tekitasid lõhesid „vanade“ ja „noorte“ erimeelsused, kes organiseerusid vanadelt ametikohti üle võtma. 1929.a. lõpus ilmus noorte häälekandja „Kirjanduslik Orbiit“, mis põhjustas EKL juhtkonnas pingeid ja järgmise aasta peakoosolekul mõistsid vanemad kirjanikud noorte tegevuse hukka. Mõned aga pidasid orbiitlaste ümber reklaami tegemist neile kasulikukski, sest nagu Karl Ast ütles, on nende olemasolu vaid fiktsioon. 1931. aastal haarasid nooremad EKL ja selle kirjandusosakonna oma haldusse.

1937.a. loobusid juhatusse kandideerimast Erni Hiir ja Ed. Hubel. Esimeheks valiti Fr. Tuglas, kes aga 1939.a. keeldus tervislikel põhjusil edasi kandideerimast. Esimeheks valiti 1939.a. August Jakobson, kes valiti sellele kohale veel 1940.a.

Aastaid käis võitlus EKL asukoha üle, kas Tallinn või Tartu? 1923.a. jäi juhatus pealinna, kuid „Loomingu“ toimkond asus Tartus. Kahes linnas asuvad juhatuse liikmed ei saanud iga kord koosolekuist osa võtta, mis põhjustas puudusi liidu tegevuses. Kuna kummaski linnas polnud oma ruume, siis kohtuti kohvikuis. Alles 1932.a. osteti koos Eesti Kirjanduse Seltsiga Tartus oma maja (Aia t. 19). Lõplikult valmis Tartu Kirjanike Kodu alles 1938.a. lõpul.

1934.a. sai teoks mõte asutada EKL Tallinna Koondis, kuid see tõi kaasa uusi Tallinna–Tartu vahelisi lahkhelisid. 1937.a. hakkas Tallinna osakond iseseisvamalt tegutsema. Oma ajakirja probleem lahendati „Varamu“ ilmumisega. Aga teravusi ilmnes ka Kirjanduse Sihtkapitali Valitsuse ümber ja 1939.a. aprillis kirjutas ajaleht, et Tallinna kirjanikud olid tartlastega koostööst täielikult loobunud ja asi lahendati sellega, et Tallinna kirjanikud organiseerisid oma iseseisva organisatsiooni Tallinna Kirjanike Ühingu (18 liiget).

Tagasivaates võib kokku võtta, et liit pani siiski aluse oma ajakirjale („Looming“), oli oma kirjastus, elavaks said kontaktid eriti Soome Kirjanike Liiduga, teostus autorikaitse ühingu loomine, kirjanduspäevade korraldamine ja Kultuurkapitali Nõukogu tööst osavõtmine. Eesti esimene iseseisvusaeg võiks olla rohkeks uurimismaterjaliks.

Sõda lahutas kirjanikkonna. Algas Nõukogude aeg, kus üks osa lahkus Venemaale, Saksa okupatsiooni aeg algas arreteerimistega ja lõpuaeg suure pagulusse minekuga, mis jättis kodumaale vaid üksikud, kuigi mõned naasid Venemaalt. Ellukutsutud EKL (ENKL) juhatus tuli kokku 25. okt. 1951 laiendatud juhatuse moodustamiseks, kel esimeseks ülesandeks oli ka kandidaadi esitamine Stalini auhinnale ja algas kirjanikkonna sotsialistlik kasvatamine. Koondises oli 120 noort.

Raskuste kiuste on eesti kirjanikud suutnud kasutada iga võimalust. Kui 1991.a. Eesti end taas iseseisvaks riigiks kuulutas, poliitilist tagakiusu ei toimunud.
Välis-Eesti kirjanikud organiseerisid end mõned aastad pärast maapakku jõudmist. Kuigi nende eksistentsi kodumaal ei tunnustatud ega neist ei saanud rääkidagi, oli üleminek kahe loomingulise liidu vahel küllaltki sujuv. Kolm aastat tagasi võeti kõik väliseestlastest kirjamehed-naised ainsa Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, kes ka äsjased sündmused Tallinnas korraldas. Aktiivseks vahendajaks oli kirjanik Enn Nõu.

Märkmed: