Lillepeenrad, mis kaunistasid suvist eesõue, rõdusid ja tagaaeda on nüüd, novembri algul kõik tühjad, mõni üksik hiline õis piilub veel lehtede vahelt. Kui aga soovite veel imetleda meie kodu aiailu, siis tuleb astuda sisse meie esikuisse, kus näete seintel sellesuviseid lillefotosid, mis viivad teid tagasi lilledemerre, mis ümbritses Eesti Kodu.
Sügise alguses, 19. septembril meenutasime kodumaalt lahkumise 60. aastapäeva jumalateenistusega, mille pidas õpetaja Endel Ulp; sopran Elna Libe laulis kaks laulu Georg Iltali klaverisaatel. Eesti Kodu kiriku kuulutuspunkt püüab pidada jumalateenistusi võimaluse korral iga kuu, et tuua jumalasõna neile, kes enam ei saa ette võtta pikka kirikuteed. Huvialade grupid töötavad peale suvist puhkust taas ja tänavu on lisandunud (elulugude) kirjutajate rühm, mis töötab Aino Müllerbecki juhendamisel, kes valiti ka meie uueks kultuuriringi esinaiseks. Kultuuriringi ürituste kava on esinaisel juba kuni kevadeni valmis ja see paistab olema igati huvipakkuv.
Nüüd tundub vist lugejale, et me teeme siin Eesti Kodus ainult tööd, vaba aega ei olegi. Ei, siiski mitte! Me pidasime toreda Mardipeo 7. novembril, mis tõi kokku saalitäie peolisi ja üle mitme aasta isegi maskides.
Õhtu algas Meinhard Vabasalu ja abielupaar Tuvikeste laulu ja pillimänguga. Eriti hea ja päevakohane oli martide laul, mille järel sisenes Eesti Kodu võimlejate rühm oma juhi Lya Sarapuuga. Eesti Kodu esimees Egbert Runge tervitas peolisi, soovides kõigile lõbusat mardiõhtut ja lõbusaks see kujuneski eelmainitud lauljate ja pillimehe meeleolulaule kuulates. Lia Pikkov pani terve saalitäie naerma oma humoorika jutuga eesti keele omapärastest sõnalõppudest ja Aino Müllerbeckilt oli huvitav ettekanne mardipäevast, mis aastasadade jooksul on teinud muudatusi, alates katoliku kiriku pühakupäevast 11. nov. liikudes Martin Lutheri sünnipäevale 10. nov.
Lõpuks tänusõnad esimehe poolt suure vaeva nägijaile, kes selle mardiõhtu nii lõbusaks olid teinud, eriline tänu kuulus perenaistele ja pillimehele lauljatega lillede üleandmisega. Kojuminekuks samme seades saime veel kuulda Egbert Runge kaunikõlalist vilistamist, mis helises kõrvus koduteelgi, mis meil siin on nii lühike — ainult üle õue.