Olin Elli (nii kutsutakse teda siin) Seppa kohanud mitmetel meie E.K. koosviibimistel, kinoõhtutel, jumalateenistustel, teadsin ta positiivset ellusuhtumist ega olnud üllatunud, kui pr. Sepp mind rõõmsa naeratusega vastu võttis. Juhendades teda veidi oma küsimustega, lasksin Elli Sepal kõnelda oma elust E. Kodus, kus ta on elanud üle 30 aasta.
„Kolisime abikaasa Konradiga siia juba juunis 1977. Olime esimesi elanikke ja korteris olid veel mitmed asjad pooleli, kuid need tööd lõpetati meie sees elades. Ostsime korteri alguses E. Abistamiskomitee käest, mille hiljem saime muuta iseseisvaks ostu Co-Op korteriks, igal korteril oma osatähed. Nii on see säilinud tänapäevani. Minu abikaasa kuulus esimesse E.K. juhatusse, esimeheks oli kadunud Jüri Parik.“
Pr. Sepal on väga hea mälu ja nii läheb ta oma mälestustes tagasi algaastaisse E. Kodus, kus korteriomanikud korraldasid koosviibimisi, et saada raha köögitarvete jaoks. Sööginõud, mida me tänapäeval tarvitame oma aktustel ja koosviibimistel, on ostetud rahaga, mis laekus tolleaegsest agarast ühistööst.
„Meil oli alati lõbus, olime siis ju veel nii noored — alles pensioniikka jõudnud, mõned käisid veel tööl. Oli ju vaja nii palju korraldada; näiteks huviringid, mis tänaseni on säilinud, olid väga vajalikud ja me asutasime bingoklubi, käsitööringi ja piljardiklubi, mis olid väga populaarsed. Mina käin ikka veel igal õhtul bingot mängimas ja seal mängime ka kaarte, mis hoiab tähelepanu ja mõtlemise värske. Mis mul eriti on meelde jäänud neist algaastatest, olid „tutvumisõhtud“, kus tutvuti uute elanikega, igaüks tõi kaasa omavalmistatud kooke ja saiu. Kahju, et neid tutvumisõhtuid enam ei korraldata. Kui minu mees veel elas — olen olnud lesk 19 aastat — , siis oli Eesti Kodus palju tublisid nooremaid mehi, kes alati käed külge lõid, kui oli kusagil abi vaja. Näiteks aiatalgud, millega alustasime kohe, sest kevadel ja sügisel olid need väga vajalikud tööpäevad ja alati ootas talgulisi perenaiste poolt valmistatud supp.“
Küsimusele, kuidas ta saab hakkama majapidamistööde ja söögitegemisega, vastab Elli Sepp rõõmsalt: „Oh, ei ole viga, koduabiline käib aitamas ja poeg ning minia toovad toidu koju, mida saan soojendada ja vahel ka nendega koos süüa. Leian, et see sobib mulle hästi, ehkki Ehatarest helistatakse mulle aeg-ajalt ja tuletatakse meelde, et ehk on aeg sinna kolida, olen seal ootajate nimekirjas juba mõned aastad. Kuid mulle meeldib minu oma kodu, kus olen elanud üle 30 aasta ja ehkki artriit ei ole minustki mööda kõndinud, vaid annab end tihti tunda, ei nurise ma, sest mul on siin sõpru, kellega saan telefoni teel ühendust pidada ja kes mind alati bingomängule kaasa võtavad.“
Tänan rõõmsameelset ja reibast Elli Seppa, kes mõne nädala pärast oma 99. sünnipäeva pühitseb. Leian, et kõige selle töö peale, mis Elli on teinud oma kadunud abikaasa Konradiga Eesti Kodu n.-ö. „käimapanemiseks“, võib ta nüüd rahulikult istuda meie peolaudades ja nautida õhtuid sõprade seltsis. Ta on selle täiesti ära teeninud. Soovime Sulle, armas Elli, Eesti Kodu sõprade poolt head tervist ja toredat sünnipäeva pühitsemist!
•••
Eesti Kodu on talveootel, kuid hilissügisene päike paitab ja soojendab veel peenrail viimaseid roose, mis ei mõtlegi veel talvele, sest näha on uusi nuppe, mis kindlasti veel enne külma soovivad oma ilu näidata.
Meie Eesti Kodu aiandusteadlane Martin Lepik on moodustanud endale abistajate grupi aiatöödel ja roosiaia eest hoolitsevad Eesti Kodu „roosinupud“. Istudes soojadel suveõhtutel roosiaias ja nautides selle ilu, oleme tänulikud neile, kes on armastusega oma tööd teinud.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
