Ähvardav Y2K oli nagu üleöö kõigi oma kurjakuulutavate ennustuste ja ängistusega unustusehõlma vajunud. Juba novembris alanud lumerohke talv aga kestis ja kestis ega kavatsenud isegi kevade tulekuga taganeda.
Pikk talv hoidis Eesti Kodu rahva majades ja tubades. Huviringid aga tegutsesid edukalt. Samuti leidsid aset igakuised jumalateenistused praost Heinsoo korraldusel kaunis rohke osavõtjate arvuga. Samuti oli võimalus Toivo Visnapuu poolt näidatud videofilme vaadata. Üks neist pani meid meenutama ESTO päevi Austraalias ja pakkus kokkuvõtet kõikidest aset leidnud ESTO-dest. Ka näitas Toivo meile vanu muusikafilme, mis viisid meid nostalgiliselt tagasi kodumaa kinodesse, kus tol ajal jälgisime põksuva südamega romantilist "Suurt valssi" Viinist ja ta metsadest ning "Student Prince'i" Heidelbergist.
Nüüd ei pannud nad enam südameid kloppima, panid vaid pigem muigama oma siirupi-magusa sisu tõttu, kuigi muusika jäi endiselt võrratuks.
Esimene suurem üritus uuel aastal Eesti Kodus oli, nagu tavaliselt,Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemine 22. veebruaril aktuse ja kohvilauaga. Aktus algas peale lippude sissetoomist ja avatervitust palvuse ja kangelaste mälestamisega. Peokõnelejaks oli seekord kutsutud Eesti Maja esimees Osvald Piil, kes oma kõnes peamiselt kutsus kõiki tungivalt üles Eesti Maja rahalist aktsiooni toetama, mille peale andis me kultuurringi esinaine Anette Koppel hr. Piilile üle ümbriku Eesti Kodu poolt. Hr. Piil võttis toetuse vastu ilmse heameele ja tänuga.
Aktusel esinesid muusikalises osas taas Oma Kodu pillimehed ja naisansambel. A. Tuvikene kandis ette "Jutukese lipust ja varemetest."
Järgmine suurem kokkutulek leidis aset 9. mail peakoosolekul, kus uueks Eesti Kodu presidendiks sai Viktor Libe. Kohe järgmisel päeval, 10. mail pühitsesime emadepäeva. Päevakohase huvitava kõne pidas Tanny Kents ja deklameeris Elna Libe. Duetiga esinesid M. Vabasalu ja S. Tuvikene.Muusikalises osas, nagu ikka, lõid kaasa meie pillimehed ja naisansambel.
Juuli- ja augustikuu niigi vähest tegevust halvas tohutu kuumalaine, mis põhjustas puudelt lehtede varase langemise, nii et Eesti Kodu õu nägi välja oma varisenud lehtede poolest nagu oleks oktoober. Jälgisime hirmuga lehtede pidevat langemist, mis eeldas, et varsti on puud paljad nagu novembris, aga puud hoidsid siiski kõvasti kinni oma rohelisest rüüst ja varisesid alles siis maha, kui selleks oli õige aeg.
1. juuli traditsiooniline aiapidu jäi kahjuks aias pidamata. Paljutõotav, soe, päikeseküllane nädal lõppes varahommikuse äikesetormi ja äkilise temperatuuri langusega. Sellega kaasnenud vägev tuul sundis meid vaatamata vahepeal väljailmunud päikesele siseruumi kolima. Praost Heinsoo sõnavõtt Kanada Päeva puhul piirdus lühikese, sisuka ülevaatega Kanada ajaloost ja sellele järgneva söögipalve lugemisega. Söögi järel läks lahti lauluks - oli soolosid, duette ja muidugi ka ühislaule.
17. novembril leidis jällegi aset traditsiooniks kujunenud sügispidu varem aset leidnud "kostümeeritud" mardipäeva asemel. Tore oli tervitada osavõtjate hulgas nii mitmeidki uustulnukaid. Õhtusöögi korraldamine oli jällegi meie kogenud perenaiste Asta Umbi ja Susanne Kolga vilunud kätes. Muusika eest hoolitsesid taas meie oma pilli- ja laulumehed.
Vahepeal luges Anette Koppel pikema, värsivormis humoorika pala, mis muud kui pensionäridest. Õp. Ulp, kes varem oli söögipalve lugenud, tuli omakorda välja kahe lõbusa anekdoodiga.
Tervised - kas raamatukogulastel endil või abikaasadel hakkasid üles ütlema ja tuli loobuda oma senisest kohustusest. Nii astusid neljast liikmest kolm tagasi. Selle muudatuse tõttu jäi raamatukogu kuni uue aastani suletuks. Soovime ka uuele personalile edukat tegutsemist ja harmoonilist koostööd!
Jõuluõhtu koosviibimine, jällegi kultuurringi korraldusel toimus 22.detsembril. Peale jõuluevangeeliumi ja palvuse kuulmist luges Elna Libe Jüri Parijõe jõulujutu, deklameeris Ilse Palmisaar ja August Tuvikene kandis ette jällegi Elvine Osko luuletuse jõuluõhtust. Siis tõid pillimehed oma pillid välja ja naisansambel tegi oma lauluga parima.Enne seda aga astus viivuks ka sisse jõuluvana, tühjendas kiiresti oma koti ja oligi läinud nagu viirastus. Piparkooke krõbistades ja vanu, tuntud jõululaule lauldes oligi saavutatud jõulumeeleolu ja võib arvata,et igaüks läks jõuludele vastu sooja südame ja rõõmsa meelega nagu aastakümneid tagasi kodumaal.
Nädal hiljem olime jällegi kogunenud samasse ruumi, vähemal hulgal küll kui jõulude ajal, aga vana aasta tuli ära saata ja uus vastu võtta.Umbes pool tundi enne uue aasta saabumist võttis lühidalt sõna Eesti Kodu president Viktor Libe. Eestikeelse "Auld Lang Syne'i" ja sellele järgneva hümni laulmisega astusimegi üle uue aasta läve, loodetavasti mitte hirmuga südames, vaid tänuga selle eest, et meile oli kingitud aasta 2001.
Kuigi me perest on palju lahkunud ja lahkub veelgi, siis loodetavasti on allesjäänutel võimalus ka 2002. aasta ära saata ja uus vastu võtta, igast päevast rahuldust ja rõõmu tundes.
HILJA HIIELO