Enne Eesti Kongressi esimest istungjärku 11. ja 12. märtsil 1990 oli registreeritud Kodanike Komitee poolt ligi 800 000 1918.a. tekkinud riigi kodanikku ja nende järeltulijat, koos 60 000 kodakondsuse taotlejaga.
Eesti Kongressi käis valimas 557 613 Eesti kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Mõlemad saavutused olid fenomenaalsed okupatsiooni tingimustes. See oli Eesti kongressi tugevus.
Esimesele istungjärgule oli kutsutud 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kondakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Mitmetele saadikutele välismaalt keeldus Nõukogude võim andmast sissesõiduviisat.
Eesti Kongress oli esimene Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, mis tuli kokku pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940.a. Vastavalt oli Eesti Kongress volitatud ja õiguspädev astuma samme Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamiseks 1920.a. Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel.
Kanadast olid kohal valitud liikmetena Walter Pent, Tönu Parming, Reet Roman-Metsmaa, Ülo Tamre, Markus Hess, Toomas Trei, Hans Lupp, Reet Marten-Sehr, Laas Leivat; asemikuna Veljo Kalep. Toetajatena olid Andres Raudsepp, Kalju Jõgi, Olev Träss, Okke Metsmaa j.t. Vaatasime Estonia konsertsaalist üle tee, kus KGB jälitajad käed rüpes igatsesid vanu aegu, kui selliseid üritusi nurjati.
Kõik tajusid, ka iseseisvuse taastamise vastuseisjad, et Eesti Kongress oli suurim rahvaalgatuslik ettevõtmine pärast Vabadussõda. Iga kodanik andis oma panuse, et välja jõuda rahvuse tähtsaima sihini – võtta tagasi oma riik! See oli Eesti Kongressi korraldajate ja saadikute ülim nõue ning kajastus kodanikkonnalt, kellel õigus vabalt otsustada oma riikliku korralduse.
Eesti Kongressi manifesti suurim tähtsus rahvusvaheliselt oli deklaratsioon, et Eesti Vabariigi annekteerimise jätkuv mittetunnustamine ja E.V. välisesindajate tunnustamine määrab ühtlasi E.V. kodanikkonda kõrgema riigivõimu kandjana ning kinnitab riigi suveräänsuse jätkuvat tunnustamist. Manifest tegi ka teatavaks välismaailmale eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto.
Eesti kodanike komitee liikumine, millest sündis Eesti Kongress, oli rahva julge isemeelne tegutsemine. Kongressil virgutus rahva meelekindlus, mis aitas hoida sirget kurssi. Mitmete eesti tolleaegsete Nõukogude poliitikute vastuseis ning N. Liidu hoiatused ei suutnud mõjutada Kongressi kindlameelsust.
Eesti Kongress tugevdas eestlastes usu, et kui riik jääb ellu, jääb ka ellu rahvas. Kongressil puudus nii teisi alternatiive kui kompromisse. Võimalus saada Nõukogude bloki ,,suveräänseks liikmeks“ ei saanud ju olla eesti rahvusena ellujäämise eesmärgiks.
Sellist otsuse- ja meelekindlust tähistame nüüd ja jätkame tulevikus.
Laas Leivat