Kohalike kooride esindajad tänavad külakosti toojaid. Dirigent Heli Jürgenson lilledega. Foto: E. Purje
Nii koori kui koorijuhti on käesoleva lehe veergudel juba tutvustatud. Ka praegusest Ameerika mandri kontsert-turneest on juttu olnud. Jääb lisada vaid, mis oma silm-kuningas ja kõrv-keiser märkasid ja tähele panid.
Koor esines 30liikmelises koosseisus: 18 nais- ja 12 meeshäält. Nägus ühtlane riietus ja hea lavaline distsipliin olid muljetavaldavad. Koor kui helimeedium oli parimas vormis, mis nõudlikumaski kuulajas äratas aukartust. Häälerühmad tasakaalus, tämber särav ja ühtlane, intonatsioon laitmatu, dünaamika fortissimost sosinani (jah, ka seda kuuldus) äärmiselt kontrollitud. Dirigendi jälgimine ülitäpne. Kriitilise meele võis rahulikult saata jõudetundi pidama.
Heli Jürgenson dirigendina on omaette fenomen. Väliselt rahulik ja leebe, ei ühtki liigset zhesti ega domineerivat enda maksmapanekutahet. Ometi on selgelt tunda, et selle näilise malbuse varjus tegutseb muusikaline „raudne leedi“. Juhatamisviis tagasihoidlik, liigutused pehmed, plastilised ja veenvad. Koorile hääleandmine, milleks kannab kaelas heliharki, diskreetne, peagu märkamatu.
Kontserdi maitsekalt koostatud kava koosnes täielikult eesti helitöödest. Seda mõistetavalt – oli ju tuldud ameerika muusikahuvilistele tutvustama eesti laulukultuuri ja selle omapära. Esimene osa hõlmas vanameistreid Aleksander Kunileidist Ester Mägini, ainsa kõrvalekaldumisega Urmas Sisaski näol. Teise osa hõivasid nüüdisaegsed nimed nagu Mart Siimer, Mari-Liis Valkonen, Urmas Lattikas ja Piret Rips, kes siinsele publikult suhteliselt tundmatud. Mõjuv lõpposa oli aga pühendatud Veljo Tormisele, kõige omanäolisemale heliloojale eesti koorimuusikas. Dirigendipuldi juurde oli paigaldatud mikrofon, mille kaudu koorijuht andis laulude vahel mõningaid seletusi, mis uudse programmi puhul olid teretulnud.
Estonia Seltsi Segakoor esinemas. Foto: E. Purje
Raske on esitatud kavast midagi eriliselt esile tõsta, kuna koori laulukvaliteet oli esmaklassiline. Mõned helid siiski riivasid kuulmenahku hellemalt kui teised. Mõtelgem kasvõi avapalale, milleks oli vaimulik rahvaviis “Mu süda, ärka üles”. See esitati unisoonis ühe kooriliikme kandle saatel mees- ja naishäälte vaheldudes. Kes koorilauluga, ja eriti veel koorijuhtimisega tegelnud, teab, kui petlik on sellise laulmise näiline lihtsus. Unisoonis laulmisel hakkab pisimgi intonatsioonivääratus valusalt kõrva. Eesti Maja lavalt aga voolas paindlik legato nagu ainsast suust, ka äärmises pianissimos. Mõjuvad olid esimeses osas ka Kreegi „Meie err“ oma uudsete heliefektidega ja Tubina rahvaviisi töötlus „Karjase laul“. Ester Mägi helindeid tahaks meeldiva vaheldusena kohalike kooride repertuaaris märgata.
Siimeri „Liugleb üks lind“ on loodud pühendusega Estonia Seltsi Segakoorile 14 aastat tagasi. Ka heliplaat, mida oli võimalik kohapeal osta, kannab seda nimetust. Ripsi „Mu süda usub õnne“, mida esitati dirigendi klaverisaatel, oli armas oma lihtsuses. Tormiselt oli kavas kõigepealt helind, mis kandis nimetust „Nostalgia“ ja koosnes viiest hästituntud vanast rahvalikust viisist moodsas vammuses. Järgnes rida rahvalaulude töötlusi ja Tormis poleks Tormis, kui jätaks helile lisamata visuaalsed efektid. Lõpuosas liikus koor astmestikult lavale ja esitas mitu uhket pulmalaulu koos tantsu ja muude pulmatraditsioonidega. Dirigent istus toolile ning jagas sõna tõsises mõttes vaid näpunäiteid, st tõstis aeg-ajalt näpu märgiks, et uus laul-tants võib alata. Võimas lõppefekt uppus jalulekerkinud publiku ovatsioonidesse.
Oli rõõmustav konstateerida, et saal oli korralikult täis ja tuli paigaldada mitu rida lisatoole. Ja on ka heameel, et ometi oli Torontos võimalik kuulda üht kodumaist segakoori. Meid on rõõmustatud mees-, laste- ja poistekooridega, kuid segakoor esines siinkirjutaja teadmist mööda esmakordselt. Ning lõpuks uhke tõdemus: kui kõrge on ikkagi meie kui väikerahva koorilaulu tase ja milliste heliloojatega on meid õnnistatud. Eestlane olla on uhke ja hää.
