“Hoiatavaid signaale meie majanduse jätkusuutlikkuse kohta annavad kõik vähegi arvestatavad indikaatorid,” tõdeb Säästva Eesti Instituudi juhataja Valdur Lahtvee.
“Näiteks ökoloogilise jalajälje suurust ei soovitagi Eestis enam välja arvutada, kuid sellest, mis fikseeriti 1997. aastal, on jälg tunduvalt kasvanud,” kinnitab Lahtvee. Ökoloogiliseks jalajäljeks nimetatakse inimtegevuse mõju keskkonnale energia- ja veekasutusest jäätmekäitluseni ja seda väljendatakse pindalana, mida on loodusel tarvis inimtegevuse mõju tasakaalustamiseks.
Eesti positsioon on viimastel aastatel langenud ka autoriteetse ESI-indeksi edetabelis. ESI ehk säästva arengu indeksi on välja töötanud Yale’i ja Columbia ülikool ning selles võetakse arvesse ligikaudu 100 näitajat loodusressursside kasutamisest kuni valmisolekuni keskkonna olukorda parandada. ESI edetabeli tipus on Põhjamaad Soome, Norra ja Rootsi, neile järgnevad Kanada ja Šveits.
Võrreldes 2002. aastaga langes Eesti tänavu selle indeksi järgi 142 riigi seas 18. kohalt 27. kohale ja jääb nüüd maha nii Lätist (15. koht) kui ka Leedust (22.).
Maailma Looduse Fondi WWF-i 2004. aasta raporti järgi suurenes Eesti elaniku ökoloogiline jalajälg 1999.–2001. aastani 25%, iga elaniku kohta tuli keskkonna defitsiiti enam kui hektar. Lätis aga kahanes jalajälg samal ajal 21% ja elaniku kohta tuli 2,1 hektarit üle-, mitte puudujääki.