Tänavused New Yorgi Eesti Kultuuripäevad, mida on peetud juba 35 aastat ja traditsiooniliselt lihavõtte nädalalõpul, olid sisult ootamatult päevakajalised — langes ju siia aega ka märtsiküüditamise aastapäev — , kuigi see polnud niimoodi otseselt planeeritud. Kaudselt küll, sest kui Lauri Mälksoo ettekande teemast esimest korda kuulsin, meenusid kohe Venemaa püüdlused maailma eliit Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustele Moskvasse meelitada, et sellega kindlustada endale see ihaldatud võitja-vabastajapärg igavesest ajast igavesti... Kui ainult neid tüütuid baltlasi ees ei oleks!
Just baltlaste erinevat ajaloonägemust käsitlesidki tänavustel kultuuripäevadel nii dr. Mälksoo ettekanne „Nõukogude massirepressioonid Eestis ja rahvusvaheline õigus: tänaseid probleeme” kui Jim Tusty tutvustus teoksil olevast dokumentaalfilmist „Singing revolution”.
Õigusteaduste doktor Lauri Mälksoo arutles oma ettekandes genotsiidi mõiste üle, küsides, kas nõukogude poolt toime pandud massirepressioone võib rahvusvahelise õiguse järgi paigutada mõiste „genotsiid” alla. Ketserlik mõte iseenesest, kuna seni on genotsiid reserveeritud ainult nn kõrgema taseme massikuritegudele, nagu näiteks (või ainult) holokaust. Mälksoo arvab siiski, et eestlaste küüditamised mahuvad mõiste „genotsiid” alla (käsitledes eestlasi kui rahvuslikku gruppi – national group) ning küüditamisi tuleks ka vastavast raskusastmest hinnata. Dr. Lauri Mälksoo on samal teemal kaitsnud summa cum laude Berliini Humboldti Ülikoolis doktoriväitekirja ja tegeleb praegu New Yorgi Ülikoolis uurimistööga rahvusvahelise õiguse alal.
Jim Tusty, eesti juurtega ameerika filmitegija käsitleb sama teemat filmis. Tema algul tagasihoidlik huvi teha filmi 1988—1991. aastate laulvast revolutsioonist kasvas epopöaks eestlaste II maailmasõja eelsest, -aegsest ja -järgsest ajaloost. Jim Tusty teeb oma filmiga tänuväärset tööd ja kui tal tõepoolest õnnestub sellega ameerika kinodesse trügida (sellised plaanid tal tõepoolest on), siis on see suur võit eestlastele ja eesti ajaloole. Kultuuripäevadel osalenute toetus oli tuntav, positiivne huvi filmi vastu suur ning näidatud filmikatkend pani inimesed nutma — laulupidu, laul „Mu isamaa on minu arm” ja kaadrid suvisest Eesti loodusest.
Kolmas huvitav ettekanne oli Tartu Ülikooli võrdleva kirjanduse professor Jüri Talvetilt „Maailmakirjanduse jõudmisest Eestisse”. Taas üks huvitav periood Eesti ajaloos ja mõneti mõistatuslik, kus tammisest talurahvast sai paarikümne aastaga intellektuaalne eurooplane. Eesti eduks oli tugev vaimne avangard, kes valmistas pinna ette maailmakirjanduse sissetungiks, väidab prof. Talvet. Väikeses kultuuris peab üks inimene võtma enda kanda mitu rolli ehk siis meie eelmise sajandi edukad kirjamehed olid ka head tõlkijad, millist kaksikrolli ei esine tavaliselt suurtes kultuurides. Eriti tõstis Talvet esile kolme kõrgintellektuaali, kelle visa tõlke- ja toimetamistöö valmistas pinna ette luksusele, et saame eesti keeles täna lugeda väga suurt osa maailma väärtkirjandusest. Need olid ärksa vaimuga ja kaugelt väärtkirjandust äratundev Johannes Semper, kauaaegne ajakirja Looming peatoimetaja; Ants Oras, 30-ndate vaieldamatu liider luuletõlkimisel ning Aleksander Aspel, prantsuse kirjanduse tundja ja vahendaja. Kolm vaimset vaala, millele ehitati eesti kaasaegne tõlkekirjandus.
Prof. Jüri Talvet tutvustas kultuuripäevadel ka oma äsja Torontos ilmunud ingliskeelset esseeraamatut „A Call for Cultural Symbiosis”. Katkendi sellest luges ette ameerika poeet ja Talveti luuletuste tõlkija, Talveti hea sõber L.H. Hix. Nende kahe mehe koostöös on varsti ilmumas ulatuslik eesti luule antoloogia inglise keeles.
Eesti sürrealismi isast Ilmar Laabanist ja tema luulest rääkis Tartu poeet Jaan Malin, kes hiljuti üllitas Laabanist raamatu. Elamus oli CD-lt kuulata Laabanit ennast jõuliselt oma luuletusi tsiteerimas. Või peab ütlema laulmas? Laabani viljeldud Helipoeesias (Sound Poetry), mida ta kirjutas alates 1960-ndatest aastatest, on raske aru saada, kus lõpeb poeesia ja algab muusika. Või vastupidi. Ilmar Laaban õppis noorusaastail Tallinna Konservatooriumis kompositsiooni ja klaverit, seega kvalifikatsioon helipoeesia kirjutamise jaoks oli tal suurepärane. Jaan Malin on ka ise küllalt huvitav luuletaja, tõsimeelne sürrealist.
Siit jõuame kultuuripäevade muusika juurde.
Heli Jakobson on noor Antwerpeni Kuningliku Konservatooriumi magistriklassis õppiv pianist, kellel selja taga juba arvestatav kontsert- ja plaadistamiskogemus Norras (kus ta lõpetas Griegi Akadeemia), Soomes ja Belgias. Tema kava „Kellahelid Eestimaalt” oli nauditav kooslus eesti klaveriklassikast — Eller, Tubin, Tüür, Pärt. Tehniliselt ja vaimselt raske muusika, mille nautimiseks peab omama põhjamaalase hinge. Heli esitus oli karge ja kirglik, samas tehniliselt virtuoosne.
Neljapäevane jazzkontsert oli hoopis teistlaadi – vihmametsade meditatiivne muusika linnuhäälte ja neid imiteerivate puhkpillidega. Väga rahustav, puhastav ja (heas mõttes) kerge jazz. Eesti üks huvitavamaid eksperimentaalkitarriste Robert Jürjendal koos filosoof-muusiku David Rothenbergi ja trummar John Wieczorek’iga. Samast kooslusest on sündinud ka CD „Soo-Roo”, mille nimi on inspireeritud eesti soo-roolinnust. See on üks omapärane rändlind, kes talvel Aafrikast korjatud lindude laule suvel Eestimaa kolleegidele veatult edasi laulab. Ei ole linnumaailmas teada teist sulelist, kes sellega hakkama saaks.
Jyri Korgi mälestuskava „Laulude kajad Klaasmere tagant — Jyri Kork luules ja laulus” tõi kultuuripäevadele täismaja. Oma pika ja kireva elu jooksul jõudis poeet, skaudijuht, esseist, vabadusvõitleja, seltskonnategelane ja NASA insener Jyri Kork puudutada paljude inimeste hingekeeli. Tema laulud on märkinud mitmeid etappe ja sündmusi Põhja-Ameerika eestlaste elus, sellest ka enamiku kuulajate isiklik ja intiimne suhe Korgi loomingusse. Korgi enda südamele olid lähedaseimad skaudilaulud — eesti heliloojate viisidele loodud tekstid, mida kõik kuulajadki kaasa laulda suutsid. Mälestuskava esitasid New Yorgi Eesti Maja „oma” Ell Tabur ja Urmas Kärner ning Toronto muusikalavastuste veteran Andres Raudsepp. Jyri Korgi mälestuskava on esitatud juba Baltimore’is ja tuleb kordamisele tänavu Jüripäeval Torontos.
Ja lõpuks — rokiveteranid kitarrist Erki Sepp ja Urmas Podnek Eestist laulmas eesti rokiklassikat. Laule Urmas Alenderi, parvlaev Estoniaga põhjaläinud rokilegendi repertuaarist, laule varalahkunud Gunnar Grapsilt ja ansamblilt Ruja. Need laulud on kodueestlasele sama omad ja tuntud nagu Jyri Korgi laulud siinsele rahvale. Valusad ja ilusad isamaalaulud ja armastuslaulud, mida Eestis laulsid noored aastaid enne Laulva Revolutsiooni sündi.
Kultuuripäevade kunstinäituseks oli sel aastal kohaliku kunstniku Raoul Linnu mälestusnäitus, mille korraldas Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges.
Eesti kultuur taas New Yorgis
Kultuur
TRENDING
