Eesti Elu on kirjutanud minevikus märkimisväärsest huvist, mida Albertas inglise keele peale üle läinud eesti päritolu inimesed tunnevad oma esivanemate maa vastu. Olen neid kohanud. Nad meeldivad mulle! Kuid kas nende lastelastelastelastelapsed on samuti huvitatud eesti eluviisidest — see pole kindel. Emakeel on kultuurile kui eliksiir või siis hapnik elusolenditele, kes selleta muidu sureksid.

Meenub California. Tüüpiliste sinna elama asunud saksa esivanematega „sakslaste“ saksluse väljendamise viis tundus seisnevat peamiselt saksa restoranide külastamises. Kodumaised söögilauakodeeringud kaovad vist viimastena! Manhattani „hapukapsa bulvaar“ — 86. tänav, oma euroopa kõrtside ja kohvikutega, oli tuntud New Yorgi eestlastele selle hiilgeaja lõpul nelja-viie aastakümne eest. Enamasti on see möödund aja mälestus — nii kiiresti toimuvad hääbumisprotsessid välismaal.

Massachusetts'i Littleton'i asula üks tänavatest kannab nime Kaleva Road, mille lähedal asus kunagi ka suur saun. Selles piirkonnas räägiti soome keelt viimati 80 või 100 aasta eest. Siis said soomlastest ameeriklased. Ajalugu tunneb tuhandeid etniliste eksklaavide evolutsioonilisi ümberrahvastamisi, kui välja arvata üksikud sitkemad eksterritoriaalsed keelesaared maailmas, mille edusaladused peaksid koomaletõmbuvale eestlusele küll huvi pakkuma! Soome riik ei näe Littleton'i mankurdistunud* „soomlastes“ soomlasi. Ameerika riik ka mitte.

Pärast 1944. a. suurpõgenemist elab Rootsis palju inimesi, kellede soontes voolab eesti verd, millise nähtuse statistilise selgitamisega tegeles meist hiljuti lahkunud Alur Reinans. Kadunud ühiskonnateadlase Tönu Parmingu andmed omakorda ei sisaldanud üllatusi, kui näitasid, et segaabielud vähendavad eestluse areaali välismaal. Jutus segaabieludest palun mitte näha etteheidet, vaid lihtsat sedastust. Paljudel välismaal meist irdunud eesti vaarisade-emadega isikutel on õigus esitada dokumendid EV kodakondsuse vormistamiseks, olles Eesti kodakondsed, aga ei ole ise sellest teadlikud!

Küsimus on seega järgmine: kuidas aidata kännust kaugele kukkunud käbidel ja estofiilidel eestistuda sellisel moel, et nad ei saeks oksa, millel istuvad teised isikud, kes pingutavad, et jääda eestlasteks? Ela, ja lase elada! Ära sae nende oksa, kes püüavad oma vastavatesse asukohamaadesse täiel määral mitte sulanduda. Seega keeleliselt ja kultuuriliselt mitte saksastuda, mitte soomestuda, mitte kanadustada. Eestlaseks jäämine võõrsil on kui pidevad pingutused lati ületamiseks kõrgushüppajate poolt. Latti mitte maha ajada nõuab diasporaa liikmetelt, eriti aga teise-kolmanda-neljanda põlvkonna omadelt tahtejõudu ja eneseületamist. Kultuuri säilitamine ja autentsena hoidmine võõrsil on nagu tervisesport, milleks tuleb end kokku võtta. Kui oled nii otsustanud.

Siis astub tuppa isik, kes end eestlaseks peab, selleks võibolla tõesti iga päevaga ka rohkem saamas on, kuid ootab, et keskustelu toimuks teises keeles. Puudub tal empaatiameel? On tal piisavalt enesekindlust eesti keeles rääkimiseks? Enesekindlus on seotud aga enesekesksusega. Soov mitte kokutada. Mitte mõjuda kohmakalt. Selline isik võib etendada teiste inimeste jaoks, kes pisikese Eesti pisikest keelt enestes säilitada soovivad, härga portselanilaos, kes ei anna enesele kõigest enese ümber toimuvast päriselt aru. Umbes sama tunne tuleb mulle peale Eestis, kui mõned siia imporditud välismaa abikaasad kordavad, et kõikvõimalikud eestlaste käitumisviisid pole nende jaoks vastuvõetavad. Kas tuleks ikka kolida välismaale ja kukkuda kohe selgitama põlisasunikele: „See, kuidas te siin elate, on vale.“?

Eestis on paljud inimesed järeleandlikud oma ootuse tagasihoidlikkuses, et meil räägitakse siin eesti keelt. Mäletan töölähetust 90. aastate keskpaiku Tallinnas, mil mu head Eesti Televisiooni eestlastest kolleegid — terve mikrobussitäis — läksid nelja-viiekesi sujuvalt vene keele peale üle, kuna meil oli autojuhiks pandud eesti keelt mittekõnelev nn. eestimaalane. Jah, minu vene keele oskus on üpris tagasihoidlik. Kui oleksin 17-aastane, õpiksin vene keelt järsku praegusest rohkem, aga mitte selle pärast, et see peab Eestis nii olema. Eesti keele kõnelemine kodumaal ning neis kohtades, kus eestlased kogunevad võõrsil, peab olema lubatud ja koguni soodustatud nendele, kes seda tahavad. Vaid Eesti majades, loetud arvuga ülikoolide õppeosakondades ja veel üksikutes kohtades eksisteerib meie keele säilitamist võimaldav hapravõitu keskkond.

Meie eesmärk peab olema eesti keele kõnelejate arvu suurendamine, mitte kahandamine. Algajate koht on klassiruumis, mitte edasijõudnute keskkonnas, seda igatahes juhul, kui see toob toasviibijatele sunni minna „viisakusest“ üle inglise või mõne teise keele peale, kust võidakse unustada üldse tagasi tulla. Seda, kes julgeb hüüda „libe tee, libe tee“, tuleks kiita, mitte laita. Arvestame siis algajate sooviga viibida eestlaste seltsis, aga situatsiooniteadlikult, palun!

Tsitaat juhtkirjast „Eestluse määramisest“: „Samas ei saa võtta emakeele mitteoskamine või väljaspool Eestit viibimine eestlaselt veel tema rahvust.“

Praktika ei kinnita alati seda. Leningradi oblastis, näiteks, võib kohata palju soomlaslike nägudega inimesi, kelle soontes voolab ka läänemeresoomlase veri, ja kes elavad oma hõimu põlisel territooriumil, aga on tehtud venelasteks ega oska olla muud, kui venelane. Nende varasem kultuuriline kood on ülekirjutatud. Isegi kui on järel abstraktne teadmine päritolust, on neilt võetud kunagine vadjalase või ingerlase identiteet. Peaaegu alati jäädavalt.

Kanaari saartel on järel vaid üksikud jäljed põlisasukatest guanche'idest, alustades nende DNA-st. Siis üksikud koopamaalingud, savipotid ja muumiaid, millest guanche'ide vallutajad hävitasid suure osa. Keel ise suretati välja 17. sajandil. Säilinud on vaid guanche'ide vilekeel „Silbo“, mille abil nad kümnete kilomeetrite kauguselt üle mäekurude mõtteid vahetasid. Esoteeriline vilistamiskood jäi ellu, samal ajal kui guanche'ide keel suri pöördumatult.

Peame pingutama, et meil seda ei juhtuks — et eestlastest ei kõneleks tulevikus üksnes tuul, üksikud arheoloogidele huvi pakkuvate esemete killud, surnud raamatud. Et suur kogus „bioloogilist materjali“ ei libiseks jäljetult teiste kultuuride käsutusse, olles minetanud meie jaoks oma kõige väärtuslikuma ja asendamatuma funktsiooni. Igaüks meist võib olla kultuurikandja. Või mitte. Pingutada tuleb, et mitte jõuda seisundisse, milles eestlaste järeltulijad ei kanna eneses enam eestluse elumõtet — meie elan vital 'i. Eestlus on keel, eestlus on eestlastele omased viisid käituda, mõelda, olla.

Peatume olukorral inglaste poolt kunagi koloniseeritud Iirimaal. Näiliselt teeb iiri keel seal comeback'i, aga tegelikkuses edeneb selle tagasivetrumine visalt. Kahjuks ei kasuta paljud iiri keelt õppinud noored seda suhtlemiseks väljaspool klassiruumi. Keeleteadlaste kriteerium nr. 1, määramaks, kas keel on hea tervise juures, ohus või välja suremas, on: kas noored räägivad seda isekeskis? Isegi iiri keele kodumaal on raske seda elus hoida ja tagasi tuua.

Kui tahame, et hundid oleksid söönud ja lambad terved, tuleb luua adekvaatsed kasvutingimused kõikidele olenditele Issanda loomaaias — ka inimestele välismaal, kes pingutavad eesti keele hoidmiseks. Loomulikult ei tasu tõrjuda seda konkreetset haavunud tunnetega eesti keele õppijat, kellest jutt käib. Kui mu mälu ei peta, rajas Arne Kalm USA-s näiteks juba paljude aastate eest spetsiaalse segaabielus olevate inimeste klubi selleks, et isikud, kelle eesti keele oskus on piiratud, saaksid end hästi tunda. Sallivuseajastul võiksid ka estofiilid käituda arvestavalt nende suhtes, kes pingutavad selle nimel, et jääda eestikeelseteks.

Kui meil oleks oma selgesti sõnastatud kultuuri vormispüsimise strateegia (fitness strategy) koos vastava harjumustikuga, nagu juutidel ja veel mõningatel eestlastest jonnakamatel rahvastel, tegudes ja mitte ainult sõnades — sellisel juhul saaks nendest asjadest paremini aru ka Eesti Elus väikese tormi vallandanud solvunud isik, kellele võibolla tõesti ka liiga tehti. Kas keegi pole leidnud võimalust, et selgitada talle teatud põhilisi kaalutlusi, nagu näiteks eelpooltooduid?
____

* Mankurdid on ajaloota jäetud rahvaste liikmed. Vt. Tšõngõz Ajtmatovi raamatut „Ja sajandist on pikem päev“, saadaval vanaraamatute poodides Eestis, mis kõneleb oma isade-emade lugu unustanud ümberrahvastatuist.

Märkmed: