Näilisus ja tegelikkus? Kas saab varsti nendest üldse enam rääkida? Vähemalt paistab, et see käib meie kirjanduse kohta.
Kas eesti raamatukogude lugeja üldse teab, mida kirjanikud Eestis kirjutavad? Siiamaani on nende teoste kättesaamisega üks häda ja viletsus. Ja paistab, et varsti ei kirjuta kirjanikud enam üldse midagi (igatahes mitte avalikkuse jaoks). Ikka nendelsamadel põhjustel, millest on räägitud nii mitmeid kordi varem ka ajalehtede veergudel.
Või valitseb Eestis mingi koletu tsensuur, mis lubab eesti raamatukogudel osta sisse ainult teatud kirjanike teoseid? Olen palunud uurida, keda ja kui palju raamatukogudes raamatuid õieti sisse ostetakse ja sellega eesti raamatukogulugejatele kättesaadavaks tehakse! Aga selle küsimuse peale pole isegi mitte reageeritud! Kas sellepärast, et tõde on väga kibe! Vastus on, et peaaegu mitte midagi (või siis äärmiselt valikuliselt). Isegi eesti kõige suuremad raamatukogud ei osta eesti kirjanike teoseid. Pole siis ime, et eesti kultuuritase aastast aastasse langeb ( millest on ka ajalehtede veergudel juttu olnud, tõsi küll, väga ammu). Lugejad ei saa enam olla kursis eesti kultuurimaailmas toimuvaga. Sest ainult kirjandus on ju see, mis saab anda elust igakülgse ja laiahaardelise, ühe kõige adekvaatsema pildi, mistõttu just neid aegajalt armastatakse ka võimude poolt ära põletada.
Aga võib-olla on lood kõikjal väga hulluks muutunud ja me näemegi kõikjal ainult projektipõhist „kunsti“. Mingit ülevalt poolt suunatud, rahamaailma poolt toetatud ja kinnimakstud kunsti?!
Seega puudutab minu teine küsimus Kultuurkapitali tööd. Keda nemad seal rahaliselt toetavad ja keda mitte! Kas pole mitte nii, et aastast aastasse korduvad ühed ja samad nimed? Tõde on igatahes selles, et mitte keegi pole isegi viitsinud seda küsimust uurida. Või mis veelgi hullem – pole lubatud uurida. Ehk siis pole neid uurimusi avaldatud.
Kas ei valitse meil lõpuks kultuurimaastikul juba niisugune hallus ja igavus, et sellest ei tahetagi enam rääkida. ( Või räägitakse ehk ainult siis, kui inimestele midagi tasuta kätte antakse – et vaadake kui tore, kui palju oli osavõtjaid jne.)
Ja lõpuks, kuidas on lood kirjastustega? Aga siin on asi lihtsamast lihtne. Nende poolt avaldatakse ju ainult neid, kes Kulkast rahalist toetust saab! Nii et kõik on siin lõplikult ja totaalselt paika pandud! Raha netu ja seega kirjanikku kah netu. Mis mõtet on siin üldse enam mingist konkurentsist rääkida! Või kultuurist laias laastus. Meil ongi ainult nn. “rahvakirjanikud“, kelle teoseid antakse välja Kulka toel suurtes tiraažides. Ja see ongi kogu meie kultuurimoos. Mingit muud kirjandust meil ei ole ega saagi põhimõtteliselt olla. Antud situatsioonis igatahes mitte.
Ja paistab, et see mitte kedagi isegi ei koti. Kõige vähem muidugi ametnikke, kes selle eest palka saavad, et nad kultuuriasjadel silma peal hoiaksid. Kirjandus on surnud, elagu…
Igaüks tehku eelpoolöeldust omad järeldused ja mõtelgu siit edasi ise.
Kuhu me välja jõudnud oleme ja kuidas?! Parafraseerides kuulsat ütelust, pole kultuuri, pole probleemi. Pseudokultuur muidugi on ja jääb alati! See ei tohi mingil juhul surra. Et oleks vähemalt mida teistele ette näidata. Muide, huvitav millega tegeleb meie uuriv ajakirjandus? Kas materdab ainult neid, kes kõige kiuste on millegi heaga maha saanud?
Niipalju siis ka headest asjadest!
Miina Hint kirjanik
