Jane Kalajärv
Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja kultuuriantropoloogia eriala magistrant

Selle aasta juulikuus külastasin Torontos elavaid eestlasi. Sõidu eesmärgiks oli koguda materjali oma magistritöö jaoks, mille uurimuse teema on kajastada pärast Teist maailmasõda Kanadasse põgenenud eestlaste ja nende järeltulijate argielu olulisi iseärasusi. Konkreetseks analüüsiobjektiks olen võtnud koduinterjööri, selle kujundamise ja tähenduse väliseestlaste seas. Keskendun sellele, kuidas kodu kui füüsilist ja sümboolset tervikut luues väljendavad väliseestlased oma sidet Eestiga ja kuidas eestlased on uue keskkonnaga kohanenud. Võtmesõnad koduinterjööride uurimisel on identiteet ja eesti kultuur.

Kui mitmed intervjueeritavad tõid välja, et noorema põlvkonna seas aitab oluliselt kaasa eesti kultuuri säilitamiseks nende külaskäik Eestisse: see kasvatab olulisel määral huvi Eesti ja oma juurte vastu. Siis võiksin öelda, et sama toimib ka vastupidiselt. Külaskäik Torontos elavate eestlaste juurde aitas mul endal mõista oma kuuluvust ja tugevdada tunnet, et olen eestlane. Olgugi, et vastuvõtt eestlaste poolt Torontos oli väga soe, oli kojujõudmise rõõm just eelpool nimetatu tõttu ka sedapuhku suurem kui tavaliselt. Mõistsin, et see, mis mul olemas on, on väga suure väärtusega.

Üheks minu töö eesmärgiks on ka kaardistada olukorda, mida Kanadas elavad eestlased ise arvavad eesti kultuuri säilimisest väljaspool Eestit. Paraku pidid mitmed minu informandid nentima, et eesti keelt kõnelevate inimeste arv kogukonnas on kahanemas ja et üldiselt puudus ka usk sellesse, et tulevikus eestlaste organisatsioonid praeguse aktiivsusega suudaksid edasi tegutseda ehk siis teisisõnu rõhub väliseesti kultuuri muutumissurve. Sestap usun, et praegu, kui eesti kultuur on veel elujõuline, tuleks talletada ja koguda materjale arhiividesse, muuseumidesse ja raamatukaante vahele – hiljem on seda juba oluliselt raskem teha. Kuna Torontos on suur eestlaste kontsentratsioon, siis on ka loomulik, et eestlaste kogukond püsib just seal pikka aega elujõulisena ja keskkond kogumistööks kultuuri säilitamise eesmärgil on soodne. Praegusel hetkel on Torontos arvestatav hulk eesti organisatsioone ja tegeldakse ka VEMU (väliseesti muuseumi) loomisega, mis on kindlasti väga tänuväärne ettevõtmine eelkõige tulevaste põlvede jaoks.

Rõõmuga pea tõdema, et suulist pärandit on hoogsalt kogutud ja mälestusi on aukartust äratavas koguses kirja pandud. See on teinud lihtsamaks minu magistritöö kirjutamise. Välitööde käigus märkasin, et mitmetel eestlastel on säilinud hulk ajaloolise väärtusega esemeid, mille kohta omanikel oli jutustada kaasahaaravaid lugusid. Au sees on hoitud vana ja emotsionaalse väärtusega esemeid, mis meenutavad esivanemaid ja aitavad meeles pidada seda, kust ollakse pärit ja kuidas alustati elu võõral mandril. Kui kellelgi tekib kahtlus, et tal on kodus midagi, mida võiks arhiivis või muuseumis säilitada, siis ei tasuks seda mingil juhul enne ära visata, kui on muuseumi- või arhiivitöötajaga ühendust võetud ja aru päritud, kas ehk muuseum või ka arhiiv võiks seda eset oma kogusse talletamiseks soovida. Teinekord võib esmapilgul tühine asi väga oluliseks osutuda – koos teiste esemete ja mälestustega võib see ese ajaloost palju rääkida.

Tahan väga tänada inimesi, kes mulle Torontos abiks olid ja nõustusid minuga vestlema – see suvi oli mulle põnev ja andis ka häid mõtteteri minu isiklikuks arenguks.

Välitööd toimusid Euroopa Sotsiaalfondi DoRA tegevuse 7 finantseerimisel.

Arvamus

TRENDING