Juba 1979—1980, kui Vancouveri eesti ühiskonnas loenguid sai korraldatud ja kultuurilise tegevusega alatud, oli ka Simon Fraser University (SFU) administratsioon etniliste õppetoolide poolt. Vancouveris leidus küllalt eestlasi, kes toetasid uue organisatsiooni — EKÜK/SAESC — ametlikku asutamist, mis tegeleks eesti kultuuriga meie oma ühiskonnas ja pakuks eestiainelisi kursusi ülikoolis. /.../
Alguses oli EKÜK väga aktiivne; loengud toimusid reede õhtuti kaks korda kuus ja mõlemal õhtul pakkusime isegi kaks loengut. Lektorid olid nii kohapealsed kui ka kaugemalt kutsutud. Kohvilaud oli kaetud.
Rahalisi annetusi tuli sisse loenguõhtutel ja isiklike toetuste näol.
SFU-s jõudsime anda eestiainelisi kursusi neli aastat, enne kui uus administratsioon hakkas takistusi tegema. Samal ajal hakkasid Toronto eestlased Toronto ülikooli eesti õppetooli taotlema; Olev Träss palus andmeid EKÜK-ilt, kuidas seda teha ja siis, kui selgus, et Ottawa toetab meelsamini suurema rahvaarvuga taotlejat, sai ta meie „aplikatsiooni paki”. Sedamoodi nihkus õppetooli asutamine üle Toronto Ülikoolile. Eestlased ei jäänud ilma, vaid saavutasid Kanadas endale akadeemilise kodu. EKÜK jätkas oma kultuurilisi abistamisaktsioone, loenguid ja üritusi.“
Ülevaate EKÜKi 25-aastasest tegevusest andis Anne Hansson Tork, mille avaldame kärbitult.
Kui alustasin 2005. a. novembris 25 aasta jooksul kaustade vahele kogutud materjali läbiuurimist, siis käis ikka ja jälle üks mõte läbi pea: kui PALJU tööd on ära tehtud selle aja jooksul!
Aastapeakoosoleku protokollidest tekkis üldpilt tegevusest, aga protokollide vahel oli ka tohutu hulk täpseid kirjutisi EKÜK-i tegevuse kohta, mida kauaaegne sekretär Hilja Hansson kohusetruult väliseesti ajalehtedele saatis.
Algaastate tegevus oli kolmes suunas: eestiaineline kursus SFU-s; katse avada õppetool SFU juures ja loenguõhtud Eesti Kodus. Siinkohal tuleb juttu EKÜK-i juhatusest, loengutest ja lektoritest.
Juhatus
EKÜK-il oli 34 asutajaliiget. Esimene juhatus moodustatigi nende seast: Juta Kitching, president; Lembit Pütsep, abipresident; Hilja Hansson, sekretär; Johann Eilau, laekur; Laurence Kitching, Mart Laanemäe, Paul Lepik, Olga Männik, Irene Olljum ja Mara Pütsep — ametita juhatuse liikmed.
25 a. jooksul on EKÜK-il olnud üks president. Juta Kitching on olnud selle organisatsiooni truu eestvedaja ja tuksuv süda kõige selle aja jooksul ning püsinud läbi muudatuste, mis on toimunud maailmas, Eestis ja Vancouveri eesti ühiskonnas. Ta on osanud kohandada EKÜK-i tegevust nende muudatuste taustal.
Lembit Pütsep oli ilmselt asendamatu abipresident, kuna peale tema lahkumist 1999. a. ei ole keegi suutnud tema asemele astuda.
Hilja Hansson toimis sekretärina 21 aastat ja mina olen seda ametit pidanud 4 aastat.
Laekureid on olnud kolm — Johann Eilau, Irene Olljum ja Helle Sepp. Liikmemaks oli ühingu asutamisel $1, mis tõsteti järgmisel aastal $2 peale ja sinna on ta püsima jäänud, inflatsiooni arvestamata.
Juhatuseliikmed on olnud Edda Davis, Krista Tanner, Toomas Ilves, Milvi Puusepp, Linda Aug, Riina Tamm, Peeter Lohuaru, Alar Olljum, Liis Klaar, Ardo Hansson, Linda Kallas, Thomas Salumets, Mihkel Tombak, Eric Paakspuu, Pille Bunnell, Imbi Harding, Erli Lepik, Teas Tanner, Kadi Purru, Küllike Kõvamees, Viktor Remmelg ja Lyyli Ellip.
Loengud ja lektorid
Algaastatel oli enamus lektoritest Vancouveri oma kogukonnast; väljastpoolt esines ainsana Vello Salo Torontost. Kokku peeti 40 loengut — eesti keelest, koolist, kirjandusest, kultuuriloost, kunstist, teatrist, arhitektuurist, põlevkivist, rahvaluulest, meditsiinist, toitlustamisest jt teemadel. Näidati ka filme eesti ettevõtetest ja reisidest.
Edaspidi suurenes välislektorite arv, esinesid mitmed õppejõud ja professorid (Hilja Kukk, Els Oksaar, Livia Kivisild, Karl Aun, Paul Saagpakk, Lou Goble, Jüri Kurman, Arthur Võõbus, Ilse Lehiste, Toivo Raun, Rein Taagepera, Toomas Palm, Olev Träss jt).
1988. a. hakkas EKÜK-i alakomiteena toimima Väliseesti Muinsukaitse Seltsi Vancouveri osakond. Sel aastal esines meile ka esimene kodu-eesti külaline, klaverikunstnik Rein Rannap.
Taasiseseisvumisega suurenes tuntud Eesti kultuuritegelaste külastuste arv ning Eestit puudutavate loengute teemad käsitlesid vähem ajalugu ja minevikku, pigem Eesti riigi olevikku ja tulevikku. Meile esinesid Neeme Järvi, Toomas Karmo, Jaan Kaplinski, Tiia Toomet, Anu Raudsepp, Tõnu Kaljuste, Peep Lassmann, Mati Palm ja Eri Klas.
Paralleelselt tekkis EKÜK-l võimalus pakkuda majanduslikku toetust Eesti ülesehitamisele. Toetati nt Saaremaa algkooli ehitust, Eesti ehitusinseneride organisatsiooni, Pedagoogilist Instituuti, raamatute trükkimist Eestis, reisiparvlaeva Estonia katastroofis hukkunute peresid, Muusikaakadeemia ehitust, president Pätsi mälestusfondi, Eesti Põllumajanduse Ülikooli veterinaariateaduskonna üliõpilasi, puuetega laste kodu Tallinnas ja tänavalapsi Eestis.
Aga kultuuriühingu selgrooks on jäänud meie oma rahvas Vancouveris, kellel on jätkunud huvi üritustele tulla.
Vaadates tagasi ja edasi
Aastate jooksul on muutunud EKÜK liikmete, juhatuste koosolekute ja loenguõhtute arv. Liikmete arv kasvas 1989. aastaks kõrgpunkti — 153-ni. Tänavu on meil 63 liiget.
Peale Eesti taasiseseisvumist hakkas liikmete, juhatuse koosolekute ja loenguõhtute arv kahanema. Meie rahvusgrupp vananeb, vanad liikmed kaovad; noored, kes olid liikmed, on Eestisse või mujale elama asunud või lihtsalt eemale jäänud. Seda ei tuleks kurbusega võtta, vaid paratamatusena meie pagulasühiskonnas.
Kuigi EKÜK suund ja eesmärk ei ole see, mis ta alguses oli, suudab ta edasi tegutseda oma liikmete huvides.
Eesti arhiiv Vancouveris sai teoks koos Vancouveri Eesti Seltsiga a. 2000. Seda juhivad Teas Tanner, Imbi Harding ja Edda Davis. Palun, ärge visake ära vanu fotosid, pabereid, kirju. Tooge need arhiivi. On siiski lootust, et tulevikus mõnel noorel ja energilisel eestlasel tärkab huvi pagulaseestlaste tegevuse vastu ja et ta leiab kullaväärtusega andmeid arhiivist.
See, et olete täna siia kokku tulnud pühitsema 25. juubelit tõestab EKÜK tähtsust meie elus.