Õhtu avas lühikese sõnavõtuga Johannes Pahapill, rõhutades päeva tähtsust ja tutvustades külalissolisti, kelle muusikaline tegevusväli on olnud aukartustäratavalt lai: üle 60 erineva ooperirolli, mitte palju vähem osalemisi oratooriumides ja kantaatides, paar tosinat laulutsükleid, lisaks rida filme ja heliplaate. On olnud paljude rahvusvaheliste laulukonkursside zhürii liige ja saanud rohkeid auhindu, neist mitmed väljaspool kodumaad. Esinenud maailmalavadel koostöös nimekate dirigentidega ja osalenud paljudel muusikafestivalidel. Ka Toronto eestlaskonnale on ta tuttav oma varasematest esinemistest.
Mati Palmi lauluhääl on võimas instrument, suure ulatusega ja hästi kontrollitud kõigis registrites. Sügavatel nootidel on kandvus väiksem, kuid tämber pehmem. Keskmistes ja kõrgetes registrites evib ta lausa ürgset, kuid mitte ohjeldamatut jõudu. Võimsaimgi fortissimo on jõuline ja veenev, laetud suurest seesmisest pingest, mis jätab mulje, et kõik varud pole veel ammendatud. Kuid ka lüüriline kantileen pole talle võõras ja ta võib seda meisterlikult kasutada.
Kava esimene osa koosnes eranditult ooperiaariatest, autoreiks Mozart, Bellini, Verdi ja Gounod. Neli esimest numbrit oli Mozartilt ja nagu solist teatas, polnud see juhuse tõttu nii sattunud. Järgmisel aastal tähistatakse Mozarti 250. sünniaastapäeva ja ettevalmistusi selleks tehakse juba praegu. Ka Estonia saab järgmisel aastal 100 aastaseks, nii et eelseisvate juubelite vari ulatus juba üht hõlma pidi käesolevani.
Kõik Mozarti aariad esitati enam-vähem võrdse meisterlikkusega, lüüriline Don Juani aaria samanimelisest ooperist ehk teistest veidi kahvatum. Kuid tõelise elamuse pakkusid esimese osa kolm lõpupala, kus solistil avanes võimalus oma gigantsele heliinstrumendile täiesti vabad käed anda. Filippo ulatuslik aaria Verdi „Don Carlosest“ on haruldaselt nüansirohke, kus filigraanpehme bel canto vaheldub jõuliste tundepuhangutega, mis kõik mõjuvalt esile tulid. Kava hiilgenumbriks kujunes aga siiski retsitatiiv ja aaria sama helilooja noorpõlve ooperist „Attila“, mida tänapäeva ooperipublik vaevalt tunneb. Hunnide pealik Attila unenägu oli Palmi esituses lihtsalt rabav. Sama võib öelda viimase pala kohta, milleks oli Mefisto kuplee Gounod' „Faustist“. Saatan pidas oma rõõmupidu uhke iseteadvuse ja üleolekuga.
Kuna oldi juubelil, siis kostitati publikut vaheajal kohvi ja kringliga, et kohe uuesti kiirustada vaimutoitu nautima. Kava teine osa oli täiesti eriilmeline. Seal domineerisid eesti ja põhjamaade heliloojad nii rahvaviiside kui tundehellade armastuslauludega. Algus valmistas kerge pettumuse. Martini „Armurõõm“ avalauluna ei olnud õnnestunud valik, sobimatus nii ülejäänud programmiga kui laulja karakteriga oli ilmne. Ka järgnevates südamlikes armastuslauludes (Türnpu „Üksainus kord“, Griegi „Sind armastan“ jt), kuigi stiilipuhtalt esitatud, jäi midagi vajaka. Puudus armastuslauluks nii vajalik tämbriline soojus. Kas istus Mefisto sõrgupidi veel liiga kindlalt laulja häälepaeltes? Ei tea. Kuid kahes järgnevas Merikanto laulus — „Rahvalaul“ ja üldtuntud „Kun päivä paistaa“ kadus võõrastus ja mõlemad palad lauldi otse publiku südameisse. Kava lõppes Reimanni seatud eesti rahvalauluga „Tiideratas, taaderatas“, mis oli esitatud bravuurikalt, kuid milles puudus rahvatantsuviisiks vajalik kergus. See ei pidurdanud aga publiku marulist poolehoidu. Ülepaisutatud ovatsioonid kergitasid meie põhjamaiselt tagasihoidliku publiku jalule ja nõuti lisapalu. Ja just nende kaudu pääses kunstnik meie rahva hingekeeli kõige delikaatsemalt näppima. Juhani laulus Edgar Arro operetist „Tuled kodusadamas“ võlusid nostalgilised meeleolud. Veel mõjuvam oli Ottniell Jürissaare Märjamaal metsavennana kirjutatud laul „Eesti raba on alati vaba“.
Lillekimpudega ilmusid lavale EKK poolt Stella ja Johannes Pahapill ning Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask. Pidulikkust suurendas asjaolu, et mõlemale kunstnikule anti üle Eesti Kunstide Keskuse kuldteenetemärk. Johannes Pahapill luges ette vastavad tekstid, lisades mõnusa huumoriga, et Eesti Maja katus lekib ja meil napib selle parandamiseks raha, kuid esindusliku klaveri jõudsime endile muretseda. Peavari võib oodata, kuid kunst nõuab oma osa kohe. Viimase lisapalana kõlas rahvaviis „Vaikne kena kohakene“.
Kokkuvõttes võib rahuldustundega nentida, et juubelit tähistav galakontsert viidi läbi päevakohase väärikusega. Publikut oli piisavalt ja neil oli võimalik nautida kõrgetasemelist laulukunsti. Lisaks suurepärasele häälele paelus Mati Palm meeldivate ja soliidsete lavamaneeridega. Alati täpne ja delikaatselt tagasihoidlik Charles Kipper oli talle saatjana igati vääriliseks partneriks.
Lisaksin mõned omapoolsed mõtted ja tähelepanekud, mis pole mõeldud liialt kriitilistena, kuid on piisavalt olulised, et avaldada. Kavas oli mõningaid muudatusi, millest solist publikut informeeris, ühtlasi andis ta mõnede palade puhul huvitavat ja väärtuslikku lisainformatsiooni. Kuigi see oli tehtud asjalikult ja soliidselt, vähendas see eriti ooperiaariate puhul ettekande pidulikkust ja mõjus estraadilikult. Muudatustest kavas oleks võinud teatada keegi teine (kõnepult ja mikrofon olid saalis olemas) ja selgitavad märkmed võinuks trükkida kavalehele, mida sageli tehaksegi. Enne lisapalasid, kui kontsert oli ametlikult lõppenud, mõjusid needsamad kommentaarid hoopis sümpaatsemalt. Piltlikult väljendatuna: jumalateenistus on lõppenud ja pastor tuleb koguduse liikmeid kättpidi teretama ning mõnusalt vestlema. Olen kindel, et nii mõnigi selles küsimuses minu seisukohaga ei ühtu. Liigutakse ju tänapäeval ikka enam ja enam formaalsusetuse suunas. Kuid nagu öeldud, polegi ma just taunimise ega hukkamõistmise peal väljas. Kui mulle juba kord sõna on antud, siis rääkigem suu puhtaks.
Sügav kummardus kunstnikele! Ja tänu korraldajaile.