Elav teatrilegend Helend Peep (par.) kiidab Vanemuise näitlejat Aivar Tommingat, kes tema kunagise kurikuulsa ülemuse kujutamisega suurepäraselt hakkama sai.
Foto: Tiina Sarv
Foto: Tiina Sarv
Teatripäeva õhtul mahutas Tartu teatrimaja maja ligi tuhat pidulist. Hästilavastatud päev algas Vanemuise juubelimedalite andmisega Eesti vanima teatri väärikamatele töötajatele, seejärel esietendus juba klassikuks tituleeritud noore kirjaniku Andrus Kivirähki selleks puhuks kirjutatud näidend „Teatriparadiis“. Lavakangelaste hulgas võis kohata paljusid meie teatri suurkujusid: Karl Menningut, Ants Lauterit, Paul Pinnat, Ruts Baumanni, Erna Villmerit, Aino Lauri, Mari Möldret jpt. Eriti hiilgavalt oli parodeeritud okupatsiooniaegseid teatrijuhte Voldemar Pansot ja Kaarel Irdi.
Edasi tuli iga-aastane teatripäeva tähtsündmus, Eesti Teatriliidu aastapreemiate jagamine. Seekord lõikasid põhilise saagi Tallinna teatrid. Zhürii eripreemiaga märgiti ära vaid Vanemuise „Taarka“, Obinitsas lavastatud näidend setu lauluema Hilana Taarka traagilisest saatusest.
Üle poole sajandi laval
Üks peolistest oli juba 1938. aastal näitlejateed alustanud 95-aastane Helend Peep.
„Mulle väga meeldis see näidend, see oli kohe eriliselt eriline. Ird oli nagu päris. Pansot mina nii palju ei tundnud, aga tema naer oli küll selline nagu ma seda mäletan,“ kiitis ta laval olnud Aivar Tommingat ja Raivo E. Tamme.
Paarisaja rolli ümber mänginud Helend Peep laulis ennast eesti rahva südamesse kerjuse lauluga operetist „Ainult unistus“ ja see on tema firmamärk tänase päevani.
„„Kerjuse laul“ laul läks jah rahva hulka. Nüüdki tuleb veel tihtipeale mõni naisterahvas ligi, surub kätt ja ütleb, et ma kuulasin teie laulu ja nutsin,“ rääkis Helend Peep.
Kuigi vanameister viimasel ajal väga tihti teatris ei käi, usub ta, et eesti teatril on head ajad. „Eesti teatril on üldse hästi läinud, mina ei mäleta, et oleks päris hullusti olnud,“ ütles ta.
Kui küsisin, keda ta peab kõige suuremateks nimedeks eesti teatri ajaloos, nimetas vanameister neid, kellega ta ise on laval kokku puutunud: Paul Pinna, Ants Eskola, Georg Ots ja Milvi Laid.
Peol oli ka kultuuri toetav ärimees Jaan Manitski abikaasaga. Neile meeldis õhtu väga.
Foto: Tiina Sarv
Foto: Tiina Sarv
Auväärsele eale vaatamata veel täies loomejõus Herta Elviste kiitis samuti, et etendus oli vahva.
Iseenda kohta ütles Vanemuise kauaaegne esinäitlejanna, et tekstid jäävad talle sama hästi pähe kui noorena. „Praegu küll ei ole mälu mind alt vedanud ühegi sõnaga, aga jalad veavad alt!“
Kivirähk hiilgas taas
Teatrikriitikud Lea Tormis ja Margot Visnap lasksid samuti Kivirähki järjekordse töö kohta vaid kiidusõnadel kõlada.
„See etendus sobis siia õhtusse väga hästi. Näidend on täitsa vaimukas, seal oli toredaid asju, küll klassikat, küll muud, mis omavahel hästi kokku jooksid,“ ütles Lea Tormis, kes ei lasknud ennast häirida ka väga erilaadsetest rolliesitustest, sest tema sõnul pole kaugeltki kõigil näitlejatel parodeerimiseks annet.
Margot Visnap ütles end endiselt imetlevat Kivirähki teatritundmist ja -armastust, mis väljendub mitmes tema näitemängus, aga ka romaanis „Liblikas“. „See oli vaimukas sketside jada, aga tekitas ka tervikuna ühtse näitemängu mulje.“
Ärimees on Vanemuise kasvandik
Publiku hulgas hakkas silma ka mitu kultuuri armastavat ja toetavat ärimeest. Rein Kilk, kes on ehitanud Tartu Sadamateatri ja kulutanud miljoneid vanade auväärsete hoonete restaureerimisele, neid nõnda hävingust päästes, ütles, et temagi on Vanemuise kasvandik, sest ta on lapsena käinud seal balletistuudios.
„Minu jaoks on see kõik siin lausa suurepärane. Vahepeal tundus, et teatri kõrgaeg oli kuuekümnendatest aastatest kaheksakümnendate lõpuni. Teater oli midagi niisugust, kus sai väljendada seda, mida kusagil mujal öelda ei tohtinud, niisugune keelatud magus vili. Siis tuli 1990 ja tundus, et teatrit ei olegi enam Eestis, sel ei ole mõtet, sest kõike sai otse öelda.“
Selle tühja augu ajal võõrdus Rein Kilk oma sõnul teatrist. „Isegi häbi öelda, aga mitme etenduse ajal läksin poole pealt minema, igav oli. Praegune aeg on taas vaimustav. Isegi selline väliselt formaalne asi nagu praegune teatripidu on suurepärane vaimne üritus.“
Kohal oli ka omaaegse menuansambli ABBA mänedzher Jaan Manitski, kes on rajanud oma kodukohta Viinistusse Lääne-Virumaal suurepärase kunstimuuseumi ja toetab seal korraldatavaid suviseid teatrietendusi. Läinud suvel Viinistus etendunud Eduard Viiralti elu kajastava „Põrgu wärgi“ eest sai lavastajapreemia Hendrik Toompere.
Manitski arvas, et nii väikese riigi kohta nagu Eesti on teater väga heal tasemel ja kuigi ta Kivirähki näidendi prototüüpe ei tea ega saanud kõigest täpselt aru, meeldis see talle ometi väga.
Raha võim kõigest üle
Vanemuise nõukogude ajal ehitatud korralikus, kuid igavas teatrihoones ringi kõndides meenus fotodelt nähtud kaunis eestiaegne teatrimaja sealsamas mäenõlval. Vanemuine ei olnud sõjas rohkem purustatud kui Estonia, ometi otsustati uuesti üles ehitada vaid pealinna teatrimaja.
Mõni päev pärast teatripidu tuli teade, et Euroopa kultuuripealinna tiitlit kakkab 2011. aastal kandma Tallinn, mitte Tartu. Ainus põhjendus oli, et Tallinnal on rohkem raha. Pealinlastest otsustajatele ei olnud argumendiks suurepäraselt ja suurejooneliselt korraldatud suvised hansapäevad, Eesti vanim teater ega Eesti ainus ülikool.
Kas vaim rahamaailmas ellu jääb ja kuidas kulgevad eesti teatri järgmised sada aastat, seda näitab tulevik, millest kunagi teevad kokkuvõtteid meie järeltulijad.
AJALUGU
Eesti teatri algus oli 24. juunil 1870 Tartus, mil Johann Voldemar Jannseni eestvõttel asutatud Vanemuise Selts etendas oma viiendal aastapäeval Lydia Koidula näidendit „Saaremaa onupoeg“. Just seda päeva peetakse Vanemuise ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks.
1906. aastal avati aga Tartus Aia (praegusel Vanemuise) tänaval uus teatrihoone, mis valmis Jaan Tõnissoni algatusel ja kogu rahva aineliselt toetusel. Siit algaski Vanemuise, esimese professionaalse eesti teatri ajalugu.
