TRIVIMI VELLISTE

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees

30. juulil möödus 65 aastat päevast, mil viidi Venemaale Eesti Vabariigi president Konstantin Päts koos perega, täpselt nädal hiljem, 6. augustil möödub aga sama palju aastaid päevast, mil kogu Eesti Vabariik „küüditati” N. Liidu koosseisu. Ikka ja jälle küsitakse, kuidas see sai juhtuda.

Ajaloouurijad loetlevad rohkeid märke, mis järk-järgult ennustasid II maailmasõja puhkemist. Kuid see on tagantjärele tarkus. Tavaline inimene ei eristanud neid märke toonases argipäevas. Inimese elu on alati ja ennekõike koormatud jooksvate ja isiklike muredega.

Nii olid aastad 1939, 1940 ja 1941 teiste hulgas ka eesti rahvale erakordne vapustus. Arvukad Vabadussõja järel sündinud poisid olid jõudnud sõjameheikka. Nad olid saanud Eesti kaitseväes ka korraliku sõjalise väljaõppe.

Kas nood eesti poisid tahtsid sügisel 1939 sõdida? Siis, kui Nõukogude Venemaa oli esitanud Eestile jõhkra ultimaatumi? Nad muidugi ei tahtnud, aga nad olid valmis sõdima. Nii vaimselt kui ka hingeliselt. Vabadussõja legend oli veel värske ja võimas.

Riigi juhtkond aga – riigipea Pätsi ja ülemjuhataja Laidoneriga eesotsas – otsustas siiski aega võita ja tuleviku jaoks jõudu säästa. See oli kahtlemata arukas otsus: missugune juht viib riigi tulle üksi, ilma liitlasteta – masendavas ülekaalus vaenlase vastu? Iseäranis, kui on selge, et vaenlast ründab varsti üks teine võimas vastane! Et kõik ei läinud nii hästi nagu loodeti, see selgus alles hiljem.

Palju on piike murtud president Konstantin Pätsi riigiõiguslike aktide üle, mis on kuupäevastatud alates 21. juunist 1940. Vaieldamatuks jääb siiski tõsiasi: juba 17. juunist 1940 oli N. Liit sõda kuulutamata Eesti Vabariigi okupeerinud.

Et Eesti ei osutanud relvastatud vastupanu, tulenes eelmise sügise otsusest – võita aega. Juunis 1940 N. Liiduga sõdida olnuks veelgi lootusetum. Eesti oli juba terroristide pantvang – siin olid eelmisest sügisest Punaarmee baasid.

Terrorismi kiputakse pidama tänapäeva uueks ilminguks. Paraku on tegemist väga vana nähtusega. Enamlased – Lenin, Trotski, Stalin – tulidki Venemaal võimule terroristlike võtetega. Ka 1939. a. sügisel ja 1940. a. suvel oli tegemist üsna klassikalise riikliku terrorismiga Venemaa väikeste läänenaabrite vastu. Terroristide tegevuskava oli varakult ja hoolikalt ette valmistatud.

Kui kellelegi surutakse püstolitoru meelekohta ja palutakse seejärel vekslile alla kirjutada, kas see allkiri on maksev? Tsiviliseeritud maailmas tunnistatakse allkiri loomulikult kehtetuks niipea, kui kohtus leiab tõendamist, et allkirja väljapressimiseks kasutati toorest jõudu või isegi sellega ähvardamist.

Kas ajaloo kohtulaua ääres on täna kedagi, kes saaks kinnitada, et Eestil või tema riigipeal polnud 1940. a. pööripäeval püstolitoru kõrva juures? Kui selliseid tunnistajaid ei leidu, pole ka põhjust pöörata õiguslikku tähelepanu järgnenud allkirjadele riigiaktidel. Sest need allkirjad on algusest peale õigustühised.

Täpselt sama kehtib ka mõni nädal hiljem aset leidnud Riigivolikogu „valimiste” kohta. Küsimus pole isegi mitte selles, et Stalini emissar Zhdanov laskis kõik vastaskandidaadid kõrvaldada või et valimiste tähtaegades ei peetud põhiseadusest kinni.

Küsimus on hoopis selles, et Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametisse nimetamine oli õigustühine ja sellega lakkas Eesti Vabariik de facto toimimast. Eesti Vabariiki de iure saanuks lõpetada vaid Eesti kodanikkond vabal rahvahääletusel. Sellisest asjast võisid Stalin ja Hitler ainult unistada.

Muidugi, asjaolul et Jaan Tõnisson ja teised organiseerisid Zhdanovi kommunistidele vastaskandidaate, oli suur moraalne väärtus. Kuid, kordan, õiguslikult – riigiõiguslikult – ei puutunud see enam asjasse. Pole vist vaja lisada, et N. Liidu Ülemnõukogu otsus 6. augustist 1940 kuulutada Eesti nagu ka Läti ja Leedu N. Liidu osaks, oli täiesti õigustühine. Faktiliselt olid nood kolm juba Stalini peopesal niikuinii. Kuid ainult faktiliselt, ei midagi enamat.

Aasta hiljem, 22. juunil 1941 ründas sõber sõpra. Sõber reetis sõbra. Sõber jõudis sõbrast ette. Juba juuli esimestel päevadel olid Wehrmachti mootorratturid Lõuna-Eestis. Lääne poliitikud ja diplomaadid on sageli üllatunud, kui kuulevad, et eesti neiud ulatasid saabuvatele Saksa sõjameestele rukkililli. Aga oli ka põhjust.

Stalini Venemaal piisas vaid ühest aastast, et pöörata eesti rahva hing pahupidi: 700-aastane tusk sakslaste vastu oli nagu käega pühitud. Et aga Hitler oli samasugune jultunud lurjus nagu tema sõber Stalingi, siis polnud eesti rahval midagi head oodata.

Eesti Vabariigi valitsust taastada ei lubatud. Tuli piirduda Hjalmar Mäe Eesti omavalitsusega, mis oli sama ebaseaduslik nagu kõik hilisemad Karotamme, Käbini või Vaino „omavalitsused“. Kuid sõda käis ja kell tiksus.

Üha tungivamalt tagus eesti rahva meeltes küsimus: millal? Millal siis saabub otsustav tund tegutsemiseks. Millal on nii palju jõudu, et saab võidelda ja võib-olla isegi võita?

See tund tuli siis, kui Saksa sõjamasin hakkas kinni jooksma. Olukord oli väga sarnane Vabadussõja algusega: taganevad sakslased aitavad Punaarmeed seni kinni hoida, kuni Eesti end täielikult mobiliseerib. Seejärel astuvad mängu lääneliitlased, nagu see oli sündinud veerand sajandit varem.

Nõnda oli täiesti loomulik, et 40.000 eesti meest järgis 1944. a. hakul viimase sõjaeelse seadusliku peaministri (presidendi ülesannetes) Jüri Uluotsa üleskutset astuda Saksa väkke. See oli ainus võimalus aeglustada Punaarmee edasitungi.

Paljud nendest meestest jäid ränkades lahingutes ellu, elasid üle Siberi vintsutused ja pool sajandit N. Vene sõjalist okupatsiooni. Nagu igal aastal, nii kogunesid ka tänavu 30. juulil Sinimägedesse nende hallipäiste meeste hõrenevad read. Nemad teavad, miks nad seal meeleheitlikult vastu pidasid.

Kas aga meie teame? Kas teavad Eesti noored? Kas teab Riigikogu? Eesti kõrgeim rahvaesindus pole seni oma ametlikku hinnangut langetanud – kas Sinimägede mehed on Eesti sangarid? Kas Eesti on nende ees küllalt sügavalt kummardanud?

Märkmed: