Ajaloolane David Vseviov on ERR-i saatesarjas „Müstiline Venemaa“ pidanud palju loenguid, pakkudes kuulajatele huvitavaid fakte Vene ajaloost. Viimases ajakirjas „Tuna“ kirjutab Vseviov, et mineviku sündmuste taastamisse on paratamatult sisse kodeeritud teatud objektiivne kadu ja et ajaloolisest tõest saab rääkida vaid kõige üldisemates raamides, jättes detailides vabaduse kõikvõimalikeks oletusteks.
Vseviov, kes ise on alati punktuaalne ja viitab oma esinemistes algallikatele, süüvib ülalmainitud kirjutises Andrei Hvostovi mullu ilmunud raamatusse „Sillamäe passioon“. Hvostovi lapsepõlv möödus sõjatööstusele orienteeritud kinnises Sillamäe linnas. Oma raamatus püüab ta anda näo anonüümsele Sillamäel elanud venelasele: miks ja kuidas ta sellesse Stalini rajatud suletud linna sattus – kas ta toodi sinna vägisi või tuli ise paremat elu otsima jne. Distantseeritult, otsekui kõrvaltvaatajana suudab Hvostov maalida lugejale tõetruu pildi Sillamäe elust ja elanikest. „Sillamäe passioon“ kujutab endast omapärast kollaaži sellest nõukogudeaegsest linnast ühes esseistlike kõrvalepõigetega.
Andrei Hvostov alustab „Sillamäe passiooni“ sooviga viia oma poeg kujuteldava ajamasinaga tagasi tema enda lapsepõlve, et näidata talle selleaegset elu. Et too kavatsus nurjub, on Hvostov sunnitud naasma minevikku üksinda. Vseviovi hinnangul on siin põhjuseks valdava osa nõukogude inimeste hinges pesitsenud hirmutunde taaselustamine, mida taasiseseisvunud Eestis sirgunud noored ei mõista. Nemad ei tunne enam mingit hirmu mundrikandjate ees ja nii jäävad neile ka arusaaamatuks Hvostovi meenutused elust Sillamäel. Vseviov tõdeb, et isegi suhteliselt lähedase mineviku puhul on arvukalt detaile, mille tõetruu edasiandmine järgmistele põlvkondadele on võimatu. Ega hirmuatmosfäär olnud ainus okupatsiooniaja tunnusjoon. Totalitaarne riigivõim, liikumisvabaduse piiratus, valed, teisitimõtlejate vaenamine, tarbekaupade defitsiit, tobedad seadusesätted, venestamine jne, jne – need on vaid mõned okupatsiooniaegse Eesti märksõnad. Seda kõike on vabas Eestis sirgunud uuele põlvkonnale raske või isegi võimatu kirjeldada. Kas nad ongi sellest huvitatud? Asi muutub aga veelgi keerulisemaks, kui kujuteldava ajamasinaga liikuda tagasi näiteks 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ärkamise aega ja 20. sajandi tähendusrikkasse esimesse poolde. „Mida kaugemale minevikku vaadeldav periood jääb, seda põhjalikumat kommenteerimist ja selgitamist see vajab,“ kirjutab Vseviov.
Infotehnoloogia plahvatusliku arengu ajal heidetakse kunagised sündmused ja mõisted kergekäeliselt ajaloo prügikasti, kus nad veel vaid vähestele huvi pakuvad. Nii võibki juhtuda, et neid mõistetakse ja tõlgendatakse vääriti ning ajaloolise tõe asemel pakutakse fantaasiat või moonutatud fakte. Seetõttu pälvivad tänu usinad ajalootalletajad ja arhivaarid. On suurepärane ja tänuväärne, et siinse eesti kogukonna ajaloo jäädvustamise kantsiks on kujunemas VEMU.
Eesti lähiajaloo tõlgendamisest (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VEMU saab olema väga kasulik saadik eestlastele. Kui saab avatud, siis iga kanadalane võib tänava pealt sisse astuda ja õppida eestlaste kohta.
Jõudu tööle!
Jõudu tööle!
Arvamus
TRENDING
