Seda sünget septembrit 1944, mis meie rahvast mitmele poole laiali pillutas ja pikaks ajaks üksteisest lahutas, on vaadeldud õige mitmest eri aspektist. Sellest on kirjutatud romaane, veel enam mälestusi ja dokumentaalteoseid, on kirjeldatud võitlusi, kus ühed eesti sõdurid võõras mundris koos võõraste vägedega kodumaalt lahkuma sunniti ja teised samuti võõras mundris pärast mõneaastast eemalolekut taas kodumaale saabusid. Teame lugusid põgenikepaatidest, mis neutraalse Rootsi poole suundusid ja millistest mõned iial pärale ei jõudnud. Paljud praegustest väliseestlastest mäletavad põgenikupõlve vintsutusi Saksamaal ja hirmuängi tundmatu tuleviku ees, enne kui emigratsioonimaade väravad avanema hakkasid. Selles sündmuste ja olukordade virr-varris on märkamatuks jäänud noored, sõjamasina hammasrataste vahele jäänud alaealised poisid ja tüdrukud, kes mitmesugustel põhjustel vanematest lahutatud. Nende omapärane ja mõnevõrra seiklusrikas saatus väärib tähelepanu ja meenutamist.

Kui suur põgenemine algas, olid 1927. aastal sündinud poisid äsja värvatud Saksa lennuväe abiteenistusse. Vabatahtlikult pääses sinna juba 15 aastaselt, oli vaid tarvis vanemate kirjalikku nõusolekut. Kuid sõjaromantika ja seiklushimu meelitasid kokku nooremaidki, isegi 13-aastaseid. Dokumentide võltsimine oli sõjaaegses miljöös kasvanud jõmpsikate käes käkitegu. Vanemate nõusoleku saamine oli veel lihtsam. Ega isa-ema seda allkirja värbamispunktis andma pidanud. See kirjutati sageli ise ja selle autentsust ei kontrollinud keegi. Kui septembris sakslased otsustasid Eesti loovutada, viis suur põgenemislaine umbes kolmandiku neist poistest Saksamaale, kus nad esialgu suunati Sudeedimaale Egeri jaotuslaagrisse. Hiljem saadeti nad sealt mitmesse teise õppelaagrisse edasi.

Sakslaste ajal tegutses Eestis organisatsioon nimega „Eesti Noored”, mille eesotsas olid mitmed põlised skaudi- ja gaidijuhid. Kui sakslased tahtsid selles näha mingit paralleeli hitlernoortele, siis eestlastest juhtkond tegi kõik, et noori kasvatada rahvuslikus vaimus nagu varemgi, niivõrd kui see okupatsioonioludes võimalik oli. Samal ajal, kui poisid Egeris oma edaspidist saatust ootasid, tegutses Berliinis Eesti Noorte Peastaap. Seal uuriti nimekirju ja saadi teada paljude poiste tõeline vanus. Nooremaid, kes sõduri mõõtu välja ei andnud, hakati välja praakima ja saatma maatöölaagritesse ja laste maalesaatmise laagritesse (Kinder Landverschickung ehk KLV) eestlastest noortejuhtide saatel. Neile lisandus teisi nooremaid 8—14 aasta vanuseid. Vanematel, paljudel juhtudel üksikutel naistel, oli laste eest hoolitsemisega raskusi. Oli ka olukordi, kus laps põgenemisteekonnal oma perekonnast ainsana laevahukust pääses. Alljärgnevalt mõned näited laagreisse sattumisest, mis allakirjutanul teada ja mille kohta on nõutatud asjaosalistelt avaldamisluba:

1931. aastal sündinud Jüri Raid elas 1944. aastal Pärnus perekonnatuttava juures. Kogu ülejäänud pere oli rindel — isa ja vend olid sõjaväes, õde ja ema rindeõed. Poisike läks tankikolonniga Tallinna ühe isa sõjaväelasest sõbra seltsis, sealt lahkus viimase laevaga Saksamaale. Käis Gotenhafenis paar nädalat tööl, kuni kohtas isa, kes Sõrve säärest lahkunud. Isa saadeti varsti Neuhammerisse Eesti Diviisi juurde, poeg tohterdati vanemaks ja võeti kaasa. Seal oli teisigi temasuguseid ees ja neist moodustati noorte rühm, kellele ohvitserid andsid koolitunde ja üritati ka rividrilli, kusjuures Jüri sõnutsi püssikabad joonistasid liivale kartulivagusid. Ohvitserist isa ootasid pea uued kohustused ja poiss sadeti KLV laagrisse poola külla, mille saksakeelne nimetus oli Bechau.

Valga advokaat Osvald Einer (suri Torontos 1962) põgenes abikaasa ja kolme lapsega Saksamaale. Elas Müncheni lähedal Landsbergis, kuid lähenev rinne tegi muret ja hoolitsev isa otsustas kaks nooremat last anda noortejuhtide hoole alla, lootes, et selle moega pääsevad nad kergemini rinde jalust ära. Tütar Erika pidi käima vabrikus tööl, mis oli isale vastumeelt. Nüüd läks ta Sileesiasse koos paari tosina kaaslasega maatöölaagrisse. 11-aastane poeg Hans maabus aga Bechaus nagu Jüri Raidki ja naerab tänaseni isa häid kavatsusi. Sinna, Danzigi lähedusse, jõudis rinne (ja loomulikult idarinne) palju varem kui Landsbergi.
1930. aastal sündinud Ivar Kitt põgenes Kuressaarest emaga kahekesi. Gotenhafenis maaliti poisile kohe lennuväe abiteenistusest roosiline pilt ja sõit läks Egeri suunas. Seal algas ja lõppes ta sõdurikarjäär ning teda suunati teise KVL laagrisse Ida-Preisimaal.

Noortelaagreid oli teadaolevalt neli: kaks maatöölaagrit — üks poistele, teine tüdrukutele, lisaks kaks KVL laagrit poistele, kus tuli kanda hitlernoorte musta vormi. Bechau poiste saatusest on kõige rohkem teada tänu Rootsis elavale Jüri Raidile, kes on tagantjärele mälu järgi sellest mõningat kirja pannud.

Bechau poiste elupaigaks oli kunagise poola aadliku ilus jahiloss. Seal osales ligi 30 9—14 aasta vanust poissi. Erandi moodustas 6-aastane poiss, kes võeti sinna koos emaga, kellel polnud kusagile minna. See tubli ema, keda poisid mäletavad kui Alliku-mammit, tegi hiljem poistega kaasa kogu põgenemisteekonna. Parandas vajaduse korral poiste riideid ning jagas kõigile oma emalikku hoolt. Koolijuhatajaks oli endine Treffneri gümnaasiumi õpetaja Robert Keres (malemeister Paul Kerese vend) ja õpetajaks Aleksander Puus. Majandusjuhiks oli keegi noor sakslanna. Poiste otseseks ülemuseks tiitliga Mannschaftsführer, kellega neil kõige rohkem tegemist, oli määratud 16-aastane Paul Öpik, kel vaatamata oma noorusele juba kolmeaastane sõjamehekarjäär seljataga. Oma ea ja tiheda otsese kontakti tõttu kujunes temast poistele kõige meeldejäävam juhikuju. Viimane pidi ka aeg-ajalt käima Danzigis poistele lisavarustust toomas koos paari abilisega. Hans Eineril ühe abilisena on säilinud dokument, mille varal nad „sõjaliselt tähtsa ülesande” (!) täitmisel reisisid.

(Järgneb)

Märkmed: