Kes teab, kuidas asjad oleksid laabunud, kui öösel poleks grupp saksa sõdureid üritanud ameeriklasi rünnata. Need maksid oma hulljulguse eest eluga, kuid hotelli elanikele tuli sellest palju pahandust. Relvastatud valvurid seisid hotelli ees ja isegi üks tank seati ukse ette. Kaks päeva tuli toidu ning joogiveeta läbi ajada, siis kadus valve ja lubati taas välja. Kuid korrapärane toitlustamine oli kadunud. Toa peale anti päts leiba ja see oli kõik. Tuli hakata „isevarustajateks”. Ameerika sõjaväeautod, millega sõdureile toidukraami toodi, pidid järsust mäest üles sõitma ja läksid sageli teel rikki. Auto jäeti mäeveerule ja mindi abi otsima. Seda aega kasutasid meie poisid, kes tuhnisid seismajäänud masinad kiiresti läbi, toppisid püksisääred vajalikku kraami täis ja tulid harkisjalu hotelli tagasi. Ka lahtised autod revideeriti läbi, kui kedagi nägemas polnud. Eks sealt sai, mis kätte juhtus. Kord saadi nii palju shokolaadi, et poiste kõhud läksid rikki. Teisel korral saadi plekk kast vaniljejäätist, mida söödi supilusikaga. Toidulisa toodi ka prügimäelt, kuhu ameeriklased oma ülejäänud toidu viskasid. Tihti lendasid sinna terved praetud kanakoivad, mis olid poistele maiusroaks. Loputati kraanivee all ära ja pisteti nahka. Lõpuks võttis õpetaja Puus südame rindu ja läks ameeriklasi paluma, et nad enam järelejäänud toitu ära ei viskaks, vaid annaksid nälgivatele lastele. Sellele palvele tuldi vastu.

Ühel päeval kohtas Paul tänaval kaht närustes saksa sõjaväeriietes meest, kes rääkisid omavahel eesti keelt. Üks neist oli ohvitser, kel pidi olema kusagil Saksamaal naine ja 9-aastane poeg. Paul palus teda pisut oodata, läks hotelli ja tuli tagasi, poiss käekõrval. Kuidagi kombineeriti kõigile tsiviilriided ja kolmik astus edasi, uutele seiklustele vastu.

Ameeriklased tahtsid kõiki välismaalasi ühte laagrisse kokku ajada, et oleks kergem neid toitlustada. Ühel päeval aeti kõik eesti poisid suurde veoauto kasti ja viidi Gotha linna, kus oli suurem põgenikelaager. Eestlasi oli seal vähe, lätlasi ja leedulasi tunduvalt rohkem. Seal juhtus niisugune lugu, et lätlased murdsid ühel päeval laagri lattu sisse, üritades „soomust teha”, nagu sõjapäevil kombeks saanud. See vihastas ameeriklasi ja järgmisel päeval kamandati kõik laagrielanikud veoautodele ning sõidutati relvastatud sõdurite saatel Jenasse. Seal teatati, et Baltimaade põgenikud viiakse tagasi oma kodumaale.

Laager oli okastraadiga piiratud, väravas olid nii ameerika kui vene sõdurid valves. Keegi ei teadnud, et Jena linn oli otsustatud venelastele üle anda. Alles üleandmise päeval lekkis see teade läbi. Eesti poiste juhid käsutasid poisid värava juurde, kust nad ropu sõimu saatel eemale kihutati. Siis aga süttis laagri teises otsas üks puubarakk ja valvurid jooksid kõik tulekahju suunas. Seda hetke kasutasid poisid, väljusid väravast ja keerasid kohe kõrvale, et neid laagrist ei nähtaks. Oldi pääsenud. Millest barakk põlema läks, pole teada, kuid meeldiv kahtlus jäi hinge, et oma poiste käsi oli mängus.

Tung lääne poole oli suur ja poisid pääsesid vaevaga viimasele rongile. Sihtkohta polnud — ainult nii kaugele läände kui iganes võimalik. Peatuti korraks Kölnis, kust sai Punase Risti vahendusel kehakinnitust, ja siis edasi kuni Hollandi piirini, kust nad tagasi saadeti. Taas Kölni, kus soovitati edasi minna Bonni, kus leiti ühes pommivarjendis esialgne peatuspaik. Kusagilt saadi teada, et Mannheimis on suur põgenikelaager. Võetigi suund sinnapoole. Sõidupiletit ei küsinud ega kontrollinud sõjajärgses segaduses õnneks keegi.

Mannheimis saadi üle pika aja end korralikult pesta ja võrreldes varasemate päevadega lausa rikkalikult süüa. Poisse hoiatati liigsöömise eest, et näljast kurnatud organismile mitte liiga teha. Nii mõnedki leidsid omaksed ja lahkusid laagrist. Lahkus ka poiste hea sõber ja eestkostja Paul Öpik, kelle jalgealune läks laagris tuliseks. Otse laagri peavärava vastas oli venelaste repatrieerimiskomisjon, punalipp sirbi ja vasaraga vardas. Paul läks ühe kaaslasega ja rebis lipu maha, millest tuli muidugi suur pahandus. Venelased tulid teda koos ameerika sõjaväepolitseiga otsima, poiss pani aga keldri kaudu ajama ja lahkus laagrist. Sõitis Augsburgi ja hakkas nimekirjade järgi poiste vanemaid otsima, mis tal ka mõningal määral õnnestus.

(Järgneb)

Arvamus

TRENDING