Nüüd järgneb kõige huvitavam ja omapärasem osa ülejäänud poiste saatuses. Õpetajad Puus ja Keres olid avastanud lastekodu Baden-Württembergis, Heidelbergi ja Heilbronni vahel, väikeses Aglasterhauseni külakeses. Sinna olid paigutatud juudi lapsed, kelle vanemaid polnud leitud. Õpetajad rääkisid lastekodu juhtkonnale, et meie poisid on Eesti juudid ja nad võeti laagrisse vastu.


Poistele anti karm käsk eemaldada püksirihmadelt haakristiga pandlad ning oma lennuväes ning Hitlerjugendis olemisest vaikida. Esimesed kohanemisraskused tuli varsti üle elada, kui Auschwitzist pääsenud juudi noored tulid sõprust tegema. Püüti hoolega varjata oma raskeid sõjaväesaapaid, mis juudipoisi jalas üsna kohatuina tundusid. Hiljem, kui pesu pesti ja triigiti, olid poisid hädas juudi tüdrukutega, kes agaralt kippusid oma abi pakkuma. Mine seleta pärast tüdrukule, kust sa Hitlerjugendi särgi said.
Huvitav on, et juudi noortega elati väga sõbralikult koos aastapäevad. On raske uskuda, et selle aja jooksul kellelgi meie poiste juutluses kahtlust poleks tekkinud. Kuid noored ilmselt selle küsimuse kallal ei juurelnud ja juhtkonnas ka keegi ei viitsinud end selle probleemiga vaevata. Juutidel olid oma kooliklassid ja töökojad, eesti noored algasid sellega hiljem. Vaba aega veedeti ühiselt, lauldi ja naljatati. Kui eestlased pühitsesid vabariigi aastapäeva, olid juudi noored kõik kohal. Ega neid huvitanudki, mis püha see oli. Nende eesti soost sõpradel oli pidupäev ja nad tahtsid selles osaleda. Sama lugu oli leeripäevaga. Õpetajad olid otsustanud, et poisid tuleb leeritada, kuigi nooremalt kui eesti luterlastel tavaks. Et kui hiljem ameeriklaste keskel elades emakeele unustavad, siis vähemalt leeritunnistus tuletab meelde nende päritolu. Kõik juudid olid sel päeval kristlikus kirikus ja viibisid hiljem ka leeripeol. Sama lugu oli mingil juutide pühal. Eesti poisid kutsuti sünagoogi ja vähemalt osa võttis kutse vastu. Eelmisel õhtul said eesti poisid korralikku seapraadi, juudid aga vaid keedetud kala. Nende jaoks panid eestlased veidi peekonit kõrvale, mis tänuga vastu võeti.
Õpetajad Puus ja Keres lahkusid Aglasterhausenist. Nende asemele tuli õpetajaks noor Martin Laas. Ühtlasi ilmus muusikaõpetajaks koorijuht ja orelikunstnik August Pruul koos lauljatarist abikaasa Meta ja kahe väikese lapsega. Pruulid rajasid orkestri ja panid poisid mitmesuguseid instrumente mängima. Eestlaste leeripüha langes kokku juutide KZ-laagritest vabanemise 1. aastapäevaga, mille tõsidus eestlaste rõõmupeo tõttu pisut varju jäi. Pruulid esinesid ka neile ning Meta oli juudi tüdrukute koorile paar poola- ja jidisikeelset laulu kätte õpetanud.

Kohe järgmisel päeval lahkus lastekodust kaheksa kasvandikku adopteerituina Ameerikasse. Nende hulgas oli kaks eestlast — vanemateta Endel Taks, noorim kogu grupist, ja Vello Villberg. Viimase ema oli Saksamaal, kuid ei leidnud poega. Aglasterhausenis vastati tema järelpärimisele, et nende laagris on ainult juudid. Ema emigreerus Ühendriikidesse ja leidis sealt hiljem poja. Endel Taksi saatusest pole teadaolevalt kellelgi aimu.
Tütarlapsi oli Sileesias umbes 25, kes elasid Meuselwitzi laagris ja päeval käisid taludes tööl nii kuidas kusagil vajadust oli. Ka nende põgenemine lääne suunas algas veebruaris. Erika Einer mäletab, et Dresdeni suurpommitamise ajal, kus see linn peaaegu maatasa tehti, olid nad sellele üsna lähedal. Nad jõudsid välja Tüüringisse Jena ligidale Sprötausse, kuhu saabusid ka teises maatöölaagris viibinud poisid. Seal jätsid juhid nad jumalaga ja soovitasid igaühel omapead uut varjupaika otsima hakata. Tütarlaste hulgas õnneks väga noori polnud, nende vanus oli kuskil 14-16 eluaasta ringis. Erika jõudis ühe grupi tüdrukutega Augsburgi, kus oli üsna suur eestlaste laager.

Eestlased Kanadas

TRENDING