Kuidas vanemate, kel need olemas, või vanematel laste leidmine õnnestus, sellest oleks huvitav rohkem teada. Et Jüri Raidi Belgiast Zedelghemi vangilaagrist vabanenud isa poja üles leidis, on omaette ime, kuna, nagu eelpool mainitud, peeti Aglasterhausenis ikka veel kõiki kasvandikke kangekaelselt juutideks. Eineri pere saatus lahenes nii, et perekonnapea saadeti abikaasa poolt lapsi otsima kurja ähvardusega, et katsugu ta nendeta tagasi tulla. Eks mees sõitiski kaks kuud mööda Saksamaad ringi, kuni lõpuks mõlemad lapsed leidis. Hans saadi juba Mannheimist kätte, enne kui teda oleks jõutud juudiks tunnistada. Tütrega oli asi hullem, sest see oli Augsburgi arvukas eestlasperes juba sedavõrd kodunenud ja iseseisvunud, et tõrkus kaasa tulemast. Perekonnaharmoonia taastus varsti loomulikus korras, kuna Augsburgis tegutsesid juba eesti koolid ja sinna siirduski kogu pere.
Teine KLV laager oli Ida-Preisimaal Christburgi linna ligidal Kuxeni külas. See sarnanes üldjoontes Bechau omaga. Selles osalenud Ivar Kitt’i andmetel viidi sinna Egerist 25 lennuväe abiteenistuslast, hiljem toodi kaks poissi Berliinist juurde, nendest oli üks umbes 9- ja teine vast 12- aastane. Laagrijuhiks oli noortejuht Alfred Nigol, abiks Pärtel (eesnime ei mäleta), kooliõpetajaks Boris Künnap. Ka laagrijuhi abikaasa oli seal kahe väikese lapsega. Hitlernoorte vormist suudeti juhtkonna abiga hoiduda. See on muide ainus laager, milles osalenuist on olemas täpne nimekiri. Huvitav on märkida, et üks neist oli Levi Lippu, kes hiljem kuritegevuse teele sattus ja 1947. a. kodumaale tagasi läks. Viimastel teadaolevail andmetel on ta Moskvas kutseline kirjanik, kes kirjutab vene keeles Ahto Levi nime all.
Kuxenist lahkumise eelmäng meenutab kaunikesti Bechau poiste saatust. Ivar Kitt saadetakse ühe kaaslasega Christburgi postmarke tooma. Poisid vantsivad läbi lume ja kuulevad endi arvates äikesemürinat ning imestavad, et mürin on pidev ja monotoonne, ei ainsatki kärgatust. Liiatigi on väljas korralik talveilm. Paari päeva pärast tuleb juhtkonnalt korraldus lahkumiseks ja alles siis taipavad poisid, et nad kuulsid kauget kahurimürinat. Neid viiakse kõigepealt bussiga Dirschausse, kus ööbivad ühes kütmata hotellis. Hommikul rongiga Danzigi ja sealt edasi ikka lääne poole. Korraliku talvevarustuseta poisid saavad jaamades oodates ja vahel ka platvormil sõites kõvasti külmetada, kuid sellest ei hoolita — ikka läände. Viimaks leitakse püsivam peatuspaik Usedomi saarel Heringsdorfi külas. Kolme nelja nädala pärast oli rinne taas kardetavas läheduses ja algas uus reis, kuni uueks asupaigaks sai väike suvitusküla Dahme Schleswig-Holsteinis. Sinna jäädi paigale kuni inglaste saabumiseni. Teel sinna läksid kolm poissi omapead seiklema ja sattusid koos sakslastega Neustadti vangilaagrisse. Dahmest hakkasid mõned poisid juba omapead lahkuma. Viimased 18 jõudsid ühiselt sihtkohta, milleks oli Lüübeki põgenikelaager.
Maatöölaagris viibinud poiste kohta pole õnnestunud andmeid saada. Nende „Mannschaftsführeriks” oli lennuväepoiss Karl Laantee, kes hiljem õppis pastoriks ja elab praegu Eestis. Asukohast, poiste arvust ega tegevusest ülevaadet ei ole.
Üksikud tolleaegsetest noortest, nüüd juba eakad inimesed, on oma rahvale kaduma läinud, täiesti ümber rahvustunud ja keelegi unustanud. Enamus on siiski jäänud eestlusega kontakti ja mäletavad tänutundega noortejuhte, kes neile sel kriitilisel ajal abiks ja toeks olid.
Eesti lapsed Saksamaal sõjakeerises (4)
Arvamus
TRENDING
