Ehkki Jõekääru ja Seedrioru laste suvekodud on selleks aastaks oma tegevuse lõpetanud, on laagris osalenutel unustamatuid muljeid kuhjaga — lausa süle ja seljaga.

Iga päev pakkus lastele midagi uut ja huvitavat. Tunti rõõmu üksteise seltsist, saadi tuttavaks ja siis juba suurteks sõpradeks. Erilist tänu selle eest pälvivad eeskätt laagrite juhid ja organiseerijad. Aga kogu meie ühiskonna aplausi väärivad kasvatajad, kes sõitsid Jõekäärule kokku lähemalt ja kaugemalt, isegi Eestist ja Uus-Meremaalt. Ja muidugi suur tänu kokkadele, kes oma ülesandeid täie tõsidusega võtsid ja palju kiidusõnu ära teenisid.

Neid kõiki tõi kokku eestlus. Kas pole tore, et sellised paigad on siin Ontarios, nii kaugel kodumaast olemas? Uus põlvkond on ka innukalt asunud ületama välis- ja kodueestlasi lahutavat lõhet, sest sel suvel oli laagris ka Eesti lapsi. Nii koguvad siis meie suvekodud populaarsust ka kodumaal.

Kas oskame hinnata nende inimeste tööd ja vaeva, kes on Jõekääru ja Seedrioru teinud sellisteks ainulaadseteks paikadeks ja aasta-aasta järel hoolitsevad selle eest, et lastel (ja ka vanematel) on meeldiv ja korrastatud koht, kuhu tulla? Aitäh teile kõigile, kes võimaldasite lastele sellise mõnusa suve looduse rüpes!

Märkmed: