Paguluse algaastail tekkis eesti hajutatud ühiskonnis vajadus anda katkematult eestikeelset kooliharidust. Iga suurema keskuse juurde loodi täienduskoole ja suvekodusid.
Suvekodusid asutati peaaegu samaaegselt mitmel pool, üheks asutajaks noorteorganisatsioonid, pagulusse pääsenud skaudijuhtide organiseeritud suvelaagritega. Neist on Lääne-Rootsis tänaseks kinnisvaradeks omandatud Sämstad ja „Valgeranna“. Enne maa ostu a. 1958 renditi maa-ala Vänerborgi suvekodu ühingult, kellelt see pärisomandiks ostetigi.
Pärast ostu 1949 algas asutamise organiseerimine, kus Göteborgis oli koos 26 isikut, enamus lastevanemad. Selleks ajaks oli välja töötatud ja vastu võetud ELA (Eesti Laste Abistamisühing) põhikiri. Lastevanemate ja koolitegelaste ühisel koosolekul esitas prof Päts referaadi poliitilisest olukorrast kodumaal, rahvustunde säilitamise ja süvendamise vajadusest ning selle taustal emakeelse kooli tähtsusest. Pingelisi momente oli algusperioodil teiste eesti täienduskoolidega ja oma õigustega uue riigi koolisüsteemi veel võõrais oludes. Siiski toodi juba enne abistamistoimkonna loomist suvekodusse lapsi Saksamaa põgenikelaagritest.
Alustati sissetulekute hankimise ja lubade taotlemisega, abiks minister August Rei, kes külastas Rootsi Välismaalaste Komisjoni esimeest ja sai esimese põhimõttelise nõusoleku tuua Saksamaalt 50 eesti last. 4. juulil saabusid 67 last ja 3 kasvatajat. Eesti laste Rootsi vahendamine sai Rootsi konsulile Frankfurt am Mainis korduvaks tavaks.
1950. a toimus esimene suve kolonii Göteborgis eesti lastele, kahel perioodil oli kummaski 34 last. Suvel toimus muidki üritusi: eesti teatri etendus, alustati tavaks saanud „Rahvaste Tänava“ näitusega, korraldati tuluõhtuid, eestlasi tutvustav näitus. 1. mail 1954 koostas suvekodu juhataja Otto Paju põhimõtted, kuidas peaks eestlaste suvekodu sisuliselt ja välispidiselt välja nägema. Tegevuse käiku oli sattunud „õnnetu“ naabripreili kaebus kasvatamatute eestlaste kohta, kelle käitumine oli jätnud rootslasile arusaamise, et nad tuleks jälle oma maale tagasi saata. Pika kroonikaraamatu teeb elavaks, kui tuuakse esile tegelaste vahekorrad, kui mõni tunneb puudust, et talle pole tänusõnu öeldud või muidu mööda vaadatud.
Juhatuses oli alati liikumist, pikemat aega püsisid paigal endine Läänemaa kooliõpetaja ja poliitik Jakob Aljas ning esimehe kohal Otto Paju.
Silmapaistev saavutus oli 1958. a suvekodu hektari-suurusele krundile oma maja ostmine, mis maksis 18,000 Rootsi krooni. Hinna sisse kuulus suvekodu vallasvara. Enne ostu tehti põhjalik remont. Omandatud maja õnnistati 27. juunil 1958 praost Martin Otsa poolt.
1959. a. tähistati pidulikult suvekodu 10. tegevusaastat. Noored esinesid deklamatsioonide, koorilaulu, kõnekoori ja rahvatantsudega. Endine suvekodu esimees Roman Uudelepp andis oma ülevaatekõnes põhjaliku tegevuse kroonika, Otto Paju esitas parandusettepanekud tulemusterohkemaks tööks. Sel puhul saadi Saksamaalt kiri, et Rootsi tuuakse kõik sõjavigastatute lapsed.
1968. a oli laste hulgas neid, kes ei osanud enam eesti keelt. 1970. a. alustati 20 lapsega ja vähese laste arvu tõttu töötati ainult üks kuu. Vaba aega kasutati täiskasvanute puhkekodu korraldamiseks. Juhatuse koosolekul (1970) soovitas Göteborgi Sotsiaalförvaltungi direktor ühendada kaks Göteborgi laste Suvekodu või võtta suvekodusse rootsi lapsi. Ühine koosolek otsustas siiski eitavalt, kuna Göteborgi Eesti Seltsi juhatus leidis, et nende suvekodu olukord pole nii dramaatiline. Küll oli 1974. a kõne all, kas suvekodu likvideerida, kuna väljavaated edaspidiseks tegevuseks olid minimaalsed.
17. aug. tähistati ELA 25 a. juubelit. Külaliste seas olid mitmed omaaegsed kasvandikud ja liikmete hulgas olevad suurpered Rebas 11, Maandi 5, Männik 4, Jüriado jt., kelle osa jätkuvas tegevuses arenes omal viisil.
Lastesuvekodu asendus perekonna-suvekoduga, leides uue väljundi. See on olnud sobiv ühiskonna tegevuspaigaks, suvepäevadeks ja kokkutulekuiks. Arvuka liikmeskonnaga perekonnad said eestluse taimelavaks. 1983.a märgiti, et sel suvel suuremat tegevust ei toimu, peamised aktiivsed eesti tegelased korraldasid eestikeelse suvekodu Ojamaal. Järgnevail aastail oli ELA laste suvekodu tegevuses mõõn. Hooned jäid korrastamata ja olid osalt lagunemas. Parimaks lahenduseks peeti peahoone lammutamist ja asendamist keskse hoonega, milleks Lysekeli linnavalitsus andis juhatusele vabad käed.
Järgmisel aastal (1987) toimus suvekodus ainult üks suurem pidu, „Professori, tema abikaasa ja laste Ameerikasse siirdumise kokkutulek“ koos toetusfondi loomisega, kui Hain Rebas sai aastase külalisprofessori koha Torontos. Sama aasta peakoosolekul esitas Aho Rebas koosolekule kaks suunda suvekodu osas: likvideerida või üles ehitada. Koosolijail polnud selgust kinnisvara seaduslikest alustest ja suvekodu kestis edasi. 1988.a. oli suuremaks kokkutulekuks vähjaõhtu, kus organiseeriti Väliseesti Muinsuskaitse Selts.
Hooned püsisid edasi. Suvel toimus pidev remonttöö ja hoone korrastamine. Väikesearvulised kokkutulekud kujunesid rohkem perekonnaõhtuiks.
Enne ELA 50. juubelit (1999) hakkasid asjaosalised remonti tegema, hoidmaks hoonet elamiskõlblikuna. Külastajaiks olid perekonnad, kes ei suutnud sidemeid murda.
Aho Rebas tõmbas 2004 olemasolevaile materjalidele joone alla, tekstist ja fotodest sai üle 200-leheküljeline raamat, kuhu on kirja pandud ELA põhikiri, juhatused, suvekodude personal, juhised Eesti Laste Abistamisühingu personalile, Robert Rebase värssmärkmed suvekodu Kroonikale, ostukontaktid ning muud lepingud ja suvekodu kasvandike nimed kuni 1971, mil jäetakse tegevus hoopis ära.
ELA kroonika annab ülevaatliku pildi ühe instituudi loomisest ja tegevusest, kus lapsed püüdsid õppida emakeelt kõnelema ja kirjutama, selles esinema ja end väljendama. Kroonikasse on lisatud loomistööga seotud juhtumeid, mõnda inimlikku ja haavatavat. A. Rebas on materjalid salvestanud ja kogunud raamatuks, näidates et selle rahvusgrupi taga oli sitke vaimuga rahvas, kes oli oma õigusi nõudmas ja pidas vajalikuks selle vaimu noortele pärandamise.
Fotode rohkus annab personalist ja noortest rikkaliku pildi.