Tänavu 4. juunil saab Eesti sinimustvalge lipp 125-aastaseks. Otepää kirikla, kus 16 Eesti üliõpilaste seltsi liiget ja kuus vilistlast 1884. a. oma lipu pühitsesid, on alles. Kõige ehedamalt on säilinud pastoraadi peasaal, kus lipp õnnistati. Lipu õnnistamise koht saalis on teada. Majas on Eesti lipu muuseum.

Meie lipu sünnil on eellugu. Rahvuslikult ärksad eesti soost üliõpilased panid kevadel 1870 Kalevipoja õhtutega aluse oma ühendusele – Eesti Üliõpilaste Seltsile (EÜS). 11 aastat hiljem otsustas EÜS esitleda end korporatsioonina, kel oleks värvide kandmise õigus. Nimeks valiti Vironia.
Muidugi ei soovinud sellega leppida baltisaksa ülemvõim: korporatsiooni ei registreeritud ja sinimustvalge oli avalikus ruumis tabu. 1882. a. Suurel Reedel pani aga Vironia esimees Aleksander Mõtus sinimustvalge mütsi pähe ning sõitis uhkelt voorimehega läbi Tartu südalinna. Saksa burshid tõkestasid tema tee Rüütli tänaval ning rebisid esimehel mütsi peast. Sinimustvalge peakate tallati seejärel konvendihoones tseremoniaalselt jalge alla. See oli otsekui meie rahvusliku värvikolmiku saatuse ettekuulutus.

19. saj. lõpu venestusaastail tõrjus tsaarivõim neid värve laulupidudelt ja muust avalikust kasutusest. Siiski oli neid järjest sagedamini näha taluõuedel – kuni uue sajandi koidikul lahvatas 1905. aasta. Viimatinimetatut on sageli peetud punaseks, ent veelgi enam oli see aasta sinimustvalge, pannes aluse eesti aate kiirele arengule.

23. veebruaril 1918 loeti Pärnu Endla teatri rõdult sinimustvalgete lippude lehvides ette „Manifest Eestimaa rahwastele“ . Järgmisel päeval kuulutati sama Tallinnas. Luuletaja Juhan Liivi ammune ennustus – aga ükskord on Eesti riik! – oli täide läinud. Seljataha oli jäänud palavikuline 1917. a 40.000 (!) eestlasega marssimas Petrogradi Nevski prospektil. Tookordne sinimustvalgete lippude meri jahmatas Vene suurriigi pealinna ja tõi Eestile autonoomia.
Meie Vabadussõda, mille võidusammast me peatselt pühitseme, ei olnud meie suureks õnneks Eesti kodusõda. Lõviosa eestlastest võitles sinimustvalgete lippude all Eesti Wabariigi kaitsel. Punalippude all sõdis vaid väike osa siinsest rahvast. Meie põhja- ja lõunanaabritel ei läinud nii hästi – soomlased ja lätlased olid palju hullemini lõhki.

Nädal enne sõja puhkemist, 21. novembril 1918 kuulutas Eesti ajutine valitsus sinimustvalge riigilipuks – see oli kõnesolevate värvide esmakordne õiguslik määratlus. Ja kui 14 kuud hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule, sõlmiti pitser sinimustvalgest niidist punutud nööriga. Leping lubas austada meie vabadust ja sõltumatust igavesti. Seda lubadust peeti vaid ühe inimpõlve vältel.
Siiski jõudis üles kasvada uus põlvkond eestlasi – Jaan Krossi põlvkond, kelle jaoks sinimustvalge lipp oli enesestmõistetavus. Seda valusam ja talumatum oli kõik, mis nüüd järgnes. 21. juunil 1940 kisti korraks ja 6. augustil päriselt Pika Hermanni tornist meie lipp. See tõusis taas üürikeseks ajaks sakslaste tulles augustis 1941 ja põgenedes septembris 1944. Järgmised 45 aastat lehvis seal okupatsioonivõimu lipp. Peeti ajujahti kõigele, mis vähegi meenutas omariiklust. Isegi riietuses tuli vältida siniseid, musti ja valgeid toone üheskoos.

Kõigest hoolimata leidus julgeid koolipoisse, kes ööl vastu 24. veebruari viisid peidus olnud lipu mõne kõrge korstna otsa, kirikutorni või Vanemuise teatri katusele. Karmid karistused ei jäänud tulemata. Südames oodatud suurpäev oli 4. juuni 1984 – Eesti lipu 100. sünnipäev. Kui paguluses pühitseti seda päeva avalikult suure uhkusega, siis anastatud kodumaal sai seda teha vaid vargsi.
Tagantjärele väga silmapaistev on kirjanikest kaksikvendade Henn ja Ustav Mikelsaare tegu. Nad läksid selleks ööks Emajõe lätte juurde Väikesel Munamäel ja raiusid Kalevipoja kivisse kuupäeva „4. juuni 1984“ ning arvu „100“. Kõnesolev veerandsajanditagune tegu oli seotud väga suure riskiga. Seda enam oli see suure sümbolijõuga vastupanuavaldus võõrale võimule. Ja kummardus Eestile.
Juhtum pakub erilist arutlusainet veel selle tõttu, et kivi oli võetud ENSV seadusega looduskaitse alla. Võidakse küsida, kas Mikelsaared rikkusid kivi ja ühtlasi seadust. Aga me peame meeles pidama, et meie maa okupeerimisega ei tühistunud veel Eesti Vabariigi põhiseadus. ENSV seadused pole kunagi olnud ülimuslikud Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes. Meie järjekestev põhiseadus on seadnud meile hoopis üldisemad ja kõrgemad õigused ning kohustused.

Mikelsaarte loodud kiri Kalevipoja kivil annab sellele kordumatu lisaväärtuse. See on üle aegade kestev sõnum, mistõttu väärib kivi kahekordset kaitset. Lisaks looduskaitsele tuleb see rändrahn võtta ajaloomälestisena ka muinsuskaitse alla.

Aprillis 1988 tõi muinsuskaitseliikumine Tartus sinimustvalged lipud taas rohkel arvul avalikku kasutusse. Eelnenud sügisel lehvisid need mõnevõrra piiratumal hulgal Võrus. Alates 24. veebruarist 1989 on sinimustvalge lipp iga päev Pikas Hermannis. Taas on üles kasvanud uus põlvkond noori eestlasi, kelle jaoks see lipp on enesestmõistetavus. Aga kas nad peaksid Jaan Krossi põlvkonna kombel muretsema, et see võidakse neilt käest kiskuda?

Luuletaja Hando Runnel – tänapäeva Juhan Liiv – kirjutab oma raamatus „Väravahingede kriuksumist kuulnud“ aate ja lipu seosest: „Aade on üks vaimukuju või põhimõte, mida tähtsana kaua alal hoida tõotatakse. Kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga. Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. On aatelagedaid aegu, ja on aatepimedaid inimesi alati olemas. Kunagi lippu hoidmata olevused arvavad lipu hoidmist kergemast kergeks, kerglasekski koormaks. Proovimisel tuleb meelde, kui raske on üleval hoida omaenese tühjegi käsi. Raskem veel on aga hoida lipu varrast lehviva kangaga ülestõstetud käes. Lipp on raske! Aade on raskemgi veel.“
Pidagem siis luuletaja tähendamissõna iseäranis 4. juunil meeles. Heisakem kell 7 hommikul sinimustvalged lipud. Lehvigu need uhkelt kõikjal!

Märkmed: