Kallid eestlased Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Kanadas ja mujal maailmas
Pühitseme sel aastal Eesti Vabariigi 100 sünniaastapäeva. Raadios ja televisioonis kõlab küsimus: Mida kingid kodumaale sünnipäevaks sina? Loodan, et alljärgnev üleskutse
aitab mul koos teiega teoks teha unistuse-kinkida kodumaale noorte teaduskooli, mis tegutseks laeval.
Pöörduma teie poole ajendab mind kurvastav olukord Eesti loodusteaduste ja teaduste ajalooga üldiselt kodumaal. Uue vaba riigi valitsuste poliitika näeb ette eraldada teadusele eelarvest alla 1 protsendi, samas kaitsekulutustele 2 protsenti ja see kasvab. Hakatuseks püüan suluseisu keerulised põhjused väga lühidalt kokku võtta.
Esiteks, Eestil ei ole 1996.aastast saadik oma okeanograafialaeva. Teatavasti müüs
minister Villu Reiljan Eesti Mereinstituudilt Keskkonnaministeerumile üle läinud teadlaste aluse sel aastal välismaal enampakkumise korras Rootsi mereväele. See oli üks NSVLle Soomes ehitatud okeanograafialaevadest, nimeks „Arnold Veimer,“ mis taasiseseisvumise ajal sai nimeks „Livonia“. 1980. aastatel olid teadlased laevaga teinud mitu ekspeditsiooni Läänemerele ja Atlandile. 1990. aastatel keerulisel kapitalistlikule turumajandusele ülemineku ajal rentis instituut laeva säilitamise huvides ühele Kanada turismifirmale. Mitte Esimese Eesti laevana sõitis „Livonia“ Antarktika vetes ning läbis kurikuulsa jäälaburündi Loodeväila. Meeskond koosnes Eesti meremeestest ja arstiks oli kardioloog dr Rein Vahisalu, kes laeva reisidest on kirjutanuks kaks raamatur.
Müügiga muutusid ka mitme teaduse teerajajate elud, püüdlused ja saavutused Vaiksel ookeanil hoobilt kaugeks ja kõrvaliseks asjaks. Meie meresõitude pärand on ikka veel vaid väikese kitsa ringi südantvalutajate asi. Ikka veel on ilmumata kaua plaanitud Eesti merenduse ajalugu.
Teiseks, kusagilt ei ole võtta noori ajaloolasi. Eestis ei saa õppida teadusajalugu erialana mitte üheski ülikoolis. Ei ole magistri-ega doktoriõppe programme, isegi mitte rahvusülikoolis, mis seisnud mitme teaduse sünni juures. Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal mitmel pool, aga ka Sveitšis, Türgis, Madalmaades, Ungaris, Tšehhis, Rootsis, Soomes on selle ajaloo haruga olnud tegev mitu põlvkonda, on välja kujunenud kindlad uurimisuunad, lisandunud uusi. Väike ühiskondlikel alustel tegutsev Eesti teadusfilosoofia ja ajaloo ühing ja ühe töötajaga Baeri teadusajaloo keskus Tartus ei saa kuidagi asendada korrapärast õppetööd, juhendamist, magistri-ja doktoritööde valmimist. Ajaloolane ei saa läbi ilma mitme keele ja arhiivitöö oskusteta, kõige parem on need oskused omanada ülikooliõpingute käigus. Kust siis tulevadki uued asjatundlikud autorid, kes õpilastele ja täiskasvanutele seda ajalugu tutvustaks?
Kolmandaks, emakeelsest ajalookirjandusest. Uue EV ajal ei ole lisandunud põhjapanevaid uurimusi raamatute näol. Puudub professionaalidele mõeldud teadusajalugu nagu Cambridge History of Science. Viimastel aastakümnetel ei ole Haridus-ja teadusministeerium koostöös Kultuuriministeeriumiga tellinud üheltki autorite kollektiivilt ja kirjastuselt kaua puudu olnud raamatusarja Eesti teaduse suurkujudest minevikus ja tänapäeval laiale huviliste ringile. Samas on mitmeid tõlkeraamatuid Euroopa teaduse suurkujudest (Bacon, Galileo, Alexander Fleming, Thor Heyerdahl jt) ja neid on ka viimasel ajal juurde tulnud (Bering, Livingstone, Humboldt jt).
ENSV perioodist on jäänud tegusate ENSV aegsete teadlaste-kirjameeste eelkäijate elu ja tööd käsitlevad artikleid kogumikes ja ajakirjas Eesti Loodus, aga need on vananenud ja ülevaatlikud. Kirjastustelt Valgus ja Eesti Raamat ilmus järjest loodusteadlaste ja ajakirjanike reiside kirjeldusi: Antarktikast Saaremaani, Merevaigumaalt vulkaanidemaani, Tiit Randla Elus Arktika ja Jääkarude riigis, Ülo ja Toivo Tootseni Maa ja mere peal jpt. Väga hinnatud lugejate seas oli ja on sari Maailma ja Mõnda. Kahjuks samas vaimus ei ole jätkatud. Mis ilmub ja ei ilmu, on juba mitu aastakümmet turumajanduse ja kirjastuste otsustada. Rõõmu teevad pensionil olevate teadlaste aimeraamatud nagu Lõunamandril töötanud järvede uurija Enn Kaupi Anatarktika. Teaduse kontinent, aga kahjuks on see harv erand.
Tundub, et oleme vist küll ainus rahvas Euroopas, kelle merendusajalugu ja seotud teadusajalugu on võtnud uurida teiste riikide ajaloolased, kuna me seda ise ei ole suutnud. Nt Saaremaal sündinud lõunapooluse ekspeditsiooni juhist Bellingshausenist ilmus hiljuti raamat viljakalt Suurbritannia polaarajaloolaselt Rip Bulkeley'lt. Kanada Vaikse ookeani ajaloolane Glynn Barratt avaldas 1980.-1990.aastatel terve rea uurimusi, kus ta osutab Läänemerelt lähtunud ekspeditsioonide vähetuntud teenetele Vaikse ookeani tundmaõppimisel eriti nüüdses Prantsuse Polüneesias: Russia in the Pacific (1981), Russian Discovery of Hawaii (1987), The Russian View of Honolulu, 1809-1826 (1988), Russia and the South Pacific, 1696-1840. (4 köidet, 1988-1992), Tuamoto Islands and Tahiti (1992). Sõna „Russian“ ei tähista siin rahvust vaid riiklikku kuuluvust ehk siis 19. sajandi Vene impeeriumi elanikku. Kalifornialane Glenn Farris peatub 2012 ilmunud raamatus So Far From Home Kotzebue priki „Rjurik“ peatusel Californias mitmes peatükis. Alaska ülikool Fairbanksis kirjastas ajaloo allikmaterjalide tõlgete sarjas Virumaalt pärit Venemaa Ameerika asunduste kuberneri Ferdinand von Wrangelli statistilise ja etnograafilise ülevaate elust ookeani taga aastal 1980, järgnevalt Lütke ümbermaailmareisi tõlke aastal 1987 ja eluloo tõlke aastal 1996, samuti Viljandis sündinud ja Dorpatis ülikoolis käinud Constantin Grewingki Loodeameerika geoloogia aastal 2003. Kõik on uurijatele endiselt tarvilikud. Eestis seda kirjandust ei tunta ja seda ei ole võimalik ka raamatukogudest laenutada.
Neljandaks, kodumaal töötavad Eesti ajaloomuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Teatri-ja muusikamuuseum, spordimuuseum, maanteemuuseum, meremuuseum, aga ei ole rahvuslikku teadusmuuseumi. Meremuuseumi uurimisvaldkondade hulka kuuluvad rannarahva kultuur, meremeeste elu ja kombed, merega seotud sõjandusajalugu ja sõjalaevad jm, aga mitte pardal tehtud teadus. Milline rahvahariduslik asutus niisiis valgustaks eestimaalasi ja külalisi meie teaduste kujunemise loos, kõige olulisemates verstapostides ja tooks väärikalt, asjatundlikult ja kaasaja tehnilisel tasemel esile teerajajad, koolkonnad ja võtmeisikud, leiutised ja muud avastused, uudsed teooriad? Teistes riikides on sellised muusemid töötanud kaua, kannavad nime science museum, museum of science and technology, museum of science history, natural history museum. Neid on Kopenhagenis, Stockholmis, Londonis ja paljudes muudes linnades. Ülikoolide muuseumid valgustavad ikka nende ajalugu.
Haridus-ja teadusministeeriumi seisukoht on: ei ole kavas teadusajaloo olukorda arutada ega ka kavandada olukorra parandamiseks riiklikku abiprogrammi, nagu teadusosakonna kantsler Indrek Reimand mulle juunis 2017 kirjutas. „ Haridus-ja Teadusministeerium peab pöörama kõige rohkem tähelepanu sellele, et teaduse finantseerimine kui süsteem toimiks ja üksikute valdkondade erilahendusi leidub vähe. Kui tuua näiteid, siis on nendeks nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondade toetamine või keeletehnoloogia ja rahvusteaduste tugevdamine spetsiaalsete riiklike programmide toel. Praegusel hetkel on piiratud rahastusoludes kindel prioriteet kindlustada rahastamine tänasele teadusele ning see tähendab, et teadusajaloole kui distsipliinile ei ole lähiajal ette näha eraldi vastava asutuse või riikliku programmi loomist.“
Ei ole küllalt sellest, kui loeme ajakirja Eesti Looduse sõnumitest, milliste meie teadlaste reiting on rahvusvahelisel areenil kõige kõrgem, et Eestist on leitud maailma vanim ja hästi säilinud silmadega trilobiidi kivistis, jms. Uurimisteemasid ja saavutusi on vaja tutvustada lähemalt, mitmel moel ja mitte üksnes paberil. Ajakirjade eluiga on lühike, nad ei saa asendada teadusajaloo sarja, ammugi mitte kraadiprogramme ega muuseumi.
Millest mitu põlvkonda kooliõpilasi ja üliõpilasi on ilma jäänud?
Eesti loodusteaduste ajalugu on väga rahvusvaheline, ühtaegu lahutamatu Euroopa, iseäranis Saksamaa, aga ka Prantsusmaa loodusteaduste ajaloost ja ristub lisaks veel USA ja Austraalia teadusajalooga, kuna 19. sajandil osalesid ka Eesti-ja Liivimaa mererändurid Vaikse ookeani tundmaõppimises.
Nähtamatud sidemed seovad väikest Eestit mitmete kaugete paikadega, mille peale ei oska tullagi: Krusensterni kirjeldatud Nuku Hiva ja Hokkaido, tema ja Kotzebue silmadega nähtud Hawaii, Mikroneesia ja Polüneesia atollid ja Alaska saared, Lütke Beringi meri ja Karoliini arhipelaag, kui nimetada vaid mõnda. Admiral Krusenstern ja teised mereteede rajajad kogusid teadmisi paljude ookeanisaarte ning Loodeameerika rannikute rahvaste ja looduse kohta nagu seda tegid teiste Euroopa maade mereväelased ja nende laevade loodusuurijad. Aastatel 1803- 1829 lahkus Läänemere Kroonlinna sadamast Ameerika poole laev igal aastal, samas teaduslike eesmärke täitvaid ekspeditsioone oli üksikuid ja neid juhtisid eestisaksa hea hariduse ja laia silmaringiga mereväelased. Krusensterni Kotzebue kõrval veel Wrangell ja Lütke. Virumaaga ja Tallinnaga seotud Friedrich Benjamin von Lütket on ajalooraamatud tunnustanud kui väga võimekat hüdrograafi ja Beringi mere kliima uurimise pioneeri.
Ameerika valduste kuberner aastatel 1830-1835 Wrangell elas koos naise ja pojaga valduste peaasunduses Sitka (Baranofi) saarel. Elust maailma serval jutustavad kaasa Elisabethi huvitavad kirjad kodustele, mille tema isa avaldas juba varsti peale perekonna kojusaabumist. Kuberneripaarist on Alix O'Grady alaskalastele kirja pannud raamatu From Baltic Shores to Russian America, aga eestlane ei saa emakeeles lugeda Elisabethi kirjugi. Riigiteenistujana jäi Ferdinand seotuks Alaskaga kuni selle müügini USAle 1867. Alaska ajaloos teatakse Wrangelli kui kuberneri-teadlast ja põlisrahvaste elujärje parandajat. Tema oli see, kes taotles tsaarilt luba Sitkale luteri kiriku rajamiseks, sest luterlaste kogukond oli märkimisväärselt suur, sisaldas sakslasi, eestisakslasi, rootslasi, soomlasi, eestlasi, britte jt rahvustest inimesi, kes olid Venemaa Ameerika kompanii teenistuses. Kirik ehitati järgmise kuberneri, soomerootsi mereväelase Ervid Etholeni kubernerks oleku ajal ja töötab tänini. Orel toodi laevadega Eestist.
Pole kahtlust, et kaugmeresõitude ajaloo osaks on Käsmu ja Ainaži merekoolist maailmameredele jõudnud kaptenite elud ja lood. On paljude laevaarstide elud ja lood. On kalaliikide nagu tursk või heeringas tööstusliku püügi ajalugu. Eesti Riikliku Merelaevanduse alused pidasid ühendust põhiliselt Põhja-ja Lääne-Euroopa, Lääne-Aafrika ja Lähis-Ida sadamatega, aga oli päris mitmeid kapteneid, kes leidsid teenistust Kaug-Idas. Ajalukku on kirjutamata piiri taga elanud ja töötanud ulgueestlaste elud ja lood, kes ühel ja teisel viisid aitasid teaduse arengule kaasa. Allakirjutanu sulest ilmus vähemalt raamat ühest Jõgevamaa väiketaluniku perest pärit maailmakodanikust Jää voolab. Eesti polaarränduri August Masiku maailm (2010). Sõitnud läbi mered, elas Masik pikalt Alaskal, liitus Kanada Arktika ekspeditsiooniga (1913-1918) ning osales selle jääpangale rajatud uurimisjaama töös. Ta oli maailma kõige esimese triivjaama viiest liikmest üks ja aitas kaasa vee ja jäämasside liikumise suundade selgitamisele Beauforti meres. Tänapäeval tuntakse seda nähtust Beauforti ringhoovusena.
On viimane aeg ühte koondada vabatahtlikud rahva seast selle nimel, et kodumaa saaks omale väikese liikuva teaduskooli laeva pardal. Taoline liikuv kool ärataks noortes rohkem huvi kui järjekordne asukohast sõltuv muuseumimaja. Eestis on üldse kokku üle 200 muuseumi ja nad peavad ise ots otsaga kokku tulema. Veel üht muuseumi oleks lisada liig. Taolised koolid vanade laevade pardal on tegutsenud teistes maades ja nende kogemustest saab õppida. Alus kannaks Revali-Tallinna kolmekordse ümbermaailmasõitja mälestuseks nime „Otto Kotzebue“. Otto Kotzebue oli Eesti esimese teatri looja, omal ajal Euroopas laialt tuntud draama-ja jutukirjaniku ja diplomaadi August Kotzebue poeg ja suguluses Krusensterni perekonnaga. Kõige tähtsam on kaasa tõmmata õpetajaid ja innustada andekaid õpilasi ja üliõpilasi tegelema jõukohaste uurimisteemadega.
Vajalik summa sobiva laeva ostuks ja kohandamiseks teaduskooli vajadusteks tuleks annetustest, mida korjataks kohtadel. Võib olla on müügis juba kooliks ümberkohandatud laev.
Esimese sammuna oleks vaja moodustada astutamisnõukogu, mis kasvaks pärast esimeste eesmärkide elluviimist sihtasutuse Eesti teaduskool „Otto Kotzebue“ nõukoguks. Nõukogu liikmed koostavad koos tööplaani ja jagavad vastutusalad, arutavad läbi annetustesse ja pangaarvesse(tesse) puutuva. Koosseisus võiks olla: juhataja, kes ühtlasi Eesti Vaikse ookeani kaugmeresõitude teadusoolane ja suurprojekti koordinaator; asjatundja kaugpurjetamise asjanduses, kes soovib teenida hariduse ja teaduse huve (laeva otsimine ja läbirääkimised); hea majandusinimene ehk laekur-raamatupidaja; raamatukoguhoidja, kelle ülesandeks esimesete teadustööks vajalike bibliograafiate koostamine, kirjanduse annetuste kogumise korraldamine jm; ajalooõpetaja- õpilaste teadustöö suunaja ning üliõpilane- teadustöö saadik. Tahan omalt poolt ainukese Eesti Vaikse ookeani ajaloo uurijana koostööd koordineerida, olla nõukogu juhatajaks.
Teaduslaeva esimestele üritustele pääseksid noored, kes ilmutavad teadusajaloo vastu tõsist huvi ja kellel on võimed ja oskused valitud teemaga süvitsi minna.
Kes soovivad asutamiskomiteega ühineda ja vabatahtliku tööga üritusele kaasa aidata (kodulehekülje koostamine ja täiendamine, teabematerjalide trükkimine, annetused raamatukogu tarvis jm), võtke minuga ühendust emailitsi aadressil .
Ürituse algataja Tiiu Speek,
humanitaarteaduste magister, tõlkija ja inglise keele õpetaja, Eesti teaduse tundmatud rajamaad Vaiksel ookeanil uurija, elanud San Franciscos 2014 aastal ja õppinud Alaska ülikoolis 2015. aastal, et tutvuda raamatukogudes Eestis kättesaamatute materjalidega, artiklite ja raamatute autor, esinenud näituse ja loenguga Kotzebue viibimisest San Francisco lahes ja Aleuudi saartel Tallinnas Kotzebue tänava raamatukogus, Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, Käsmu meremuuseumis jm
Veidike Otto Kotzebuest ja tema teadusrändurist. Kotzebue nime kannab laht Alaskal Beringi väina taga. Tema avastusretkedest jutustavad paljud Vaikse ookeani saared ja paigad USA lääne-ja looderannikul. Temaga kahel korral ümber maailma sõitnud loodusuurija Johann Eschscholtz oli Eesti kõige esimene merezooloog. Ta sündis Liivimaal Dorpatis (Tartus), õppis ja õpetas kodulinna ülikoolis ja on maetud Raadi kalmistule. Eschscholtz andis esimese teadusliku nime paljudele looma-ja taimeliikidele, nende seas Vaikse ookeani ridlikilpkonn (Lepidochelys olivacea), Filipiinide veesisalik (Hydrosaurus pustulatus ), Alaska ümiseja (Marmota caligata), üle 30 liigist liblikaid Brasiiliast, Tšiilist, Filipiinide sadamalinnast Manilast jm, terve rida California putukaid ja üle 10 liigist taimi, ookeanilise eluviisiga putukaliik perekonnas tHolobates (kinnitub triivivale prügile ning toitub planktonist!), ulguookeani ja USA lääne-ja looderanniku mitmed selgrootud, nende seas uus loodete vööndi meretigude perekond Acmaea (liudkodalane) ja mere ääres jalutajatele teada-tuntud lillemustriga sand dollar, teadusliku nimega kilpsiilik ( Dentraster excentricus). Eschscholtzi nime kannab uus magunate perekond Eschscholzia ja selle esimene teadusele kirjeldatud liik, California osariigi lillsümbol Eschscholzia californiaca, eestlastele elu, teaduslik nimi eesti keeles läänemagun jpt. Maailma elustiku liigilise mitmekesisuse andmebaas GBIF (Global Biodiversity Information Facility) toob märksõnaga Eschscholtz esile üle 400 taksoni.
Eluajal teatati teda kui monograafia System der Acalephen (1829) autorit. Selles andis ta anatoomilise ja süstemaatilise põhjenduse meduuside ja nendega sarnaste ookeani pinnakihi väikeste loomade (üle 200 liigi) koondamiseks ühte klassi. Üks teose eksemplare on Harvardi ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi raamatukogus ja kuulus mainekale Šveitšiameerika zooloogile ja mandrijäätumise teooria loojale Louis Agassizile. Louis ja tema poeg Alexander Agassiz uurisid Eschscholtzi kirjeldatud Ameerika mereliike edasi, mis nähtub monograafias North American Acalephae (1865). Eschscholtzi ja Kotzebue esimese mereretke teise loodusuurija Chamisso märkmed korallsaartest olid ka Charles Darwini töölaual, kui ta kirjutas oma geniaalset rifiteooriat (1842). Darwini Adam Johann von Krusensternile saadetud autograafiaga eksemplar on TÜ raamatukogus. Need on vaid mõned näited tähelepanuta jäänud mereliikidest ja teadussidemetest. TS
