Kallid eestlased Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Kanadas ja mujal maailmas
Pühitseme sel aastal Eesti Vabariigi 100 sünniaastapäeva. Raadios ja televisioonis kõlab küsimus: Mida kingid kodumaale sünnipäevaks sina? Loodan, et alljärgnev üleskutse
aitab mul koos teiega teoks teha unistuse-kinkida kodumaale noorte teaduskooli, mis tegutseks laeval.
Pöörduma teie poole ajendab mind kurvastav olukord Eesti loodusteaduste ja teaduste ajalooga üldiselt kodumaal. Uue vaba riigi valitsuste poliitika näeb ette eraldada teadusele eelarvest alla 1 protsendi, samas kaitsekulutustele 2 protsenti ja see kasvab. Hakatuseks püüan suluseisu keerulised põhjused väga lühidalt kokku võtta.
Esiteks, Eestil ei ole 1996.aastast saadik oma okeanograafialaeva. Teatavasti müüs
minister Villu Reiljan Eesti Mereinstituudilt Keskkonnaministeerumile üle läinud teadlaste aluse sel aastal välismaal enampakkumise korras Rootsi mereväele. See oli üks NSVLle Soomes ehitatud okeanograafialaevadest, nimeks „Arnold Veimer,“ mis taasiseseisvumise ajal sai nimeks „Livonia“. 1980. aastatel olid teadlased laevaga teinud mitu ekspeditsiooni Läänemerele ja Atlandile. 1990. aastatel keerulisel kapitalistlikule turumajandusele ülemineku ajal rentis instituut laeva säilitamise huvides ühele Kanada turismifirmale. Mitte Esimese Eesti laevana sõitis „Livonia“ Antarktika vetes ning läbis kurikuulsa jäälaburündi Loodeväila. Meeskond koosnes Eesti meremeestest ja arstiks oli kardioloog dr Rein Vahisalu, kes laeva reisidest on kirjutanuks kaks raamatur.
Müügiga muutusid ka mitme teaduse teerajajate elud, püüdlused ja saavutused Vaiksel ookeanil hoobilt kaugeks ja kõrvaliseks asjaks. Meie meresõitude pärand on ikka veel vaid väikese kitsa ringi südantvalutajate asi. Ikka veel on ilmumata kaua plaanitud Eesti merenduse ajalugu.
Kolmandaks, emakeelsest ajalookirjandusest. Uue EV ajal ei ole lisandunud põhjapanevaid uurimusi raamatute näol. Puudub professionaalidele mõeldud teadusajalugu nagu Cambridge History of Science. Viimastel aastakümnetel ei ole Haridus-ja teadusministeerium koostöös Kultuuriministeeriumiga tellinud üheltki autorite kollektiivilt ja kirjastuselt kaua puudu olnud raamatusarja Eesti teaduse suurkujudest minevikus ja tänapäeval laiale huviliste ringile. Samas on mitmeid tõlkeraamatuid Euroopa teaduse suurkujudest (Bacon, Galileo, Alexander Fleming, Thor Heyerdahl jt) ja neid on ka viimasel ajal juurde tulnud (Bering, Livingstone, Humboldt jt).
ENSV perioodist on jäänud tegusate ENSV aegsete teadlaste-kirjameeste eelkäijate elu ja tööd käsitlevad artikleid kogumikes ja ajakirjas Eesti Loodus, aga need on vananenud ja ülevaatlikud. Kirjastustelt Valgus ja Eesti Raamat ilmus järjest loodusteadlaste ja ajakirjanike reiside kirjeldusi: Antarktikast Saaremaani, Merevaigumaalt vulkaanidemaani, Tiit Randla Elus Arktika ja Jääkarude riigis, Ülo ja Toivo Tootseni Maa ja mere peal jpt. Väga hinnatud lugejate seas oli ja on sari Maailma ja Mõnda. Kahjuks samas vaimus ei ole jätkatud. Mis ilmub ja ei ilmu, on juba mitu aastakümmet turumajanduse ja kirjastuste otsustada. Rõõmu teevad pensionil olevate teadlaste aimeraamatud nagu Lõunamandril töötanud järvede uurija Enn Kaupi Anatarktika. Teaduse kontinent, aga kahjuks on see harv erand.
Neljandaks, kodumaal töötavad Eesti ajaloomuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Teatri-ja muusikamuuseum, spordimuuseum, maanteemuuseum, meremuuseum, aga ei ole rahvuslikku teadusmuuseumi. Meremuuseumi uurimisvaldkondade hulka kuuluvad rannarahva kultuur, meremeeste elu ja kombed, merega seotud sõjandusajalugu ja sõjalaevad jm, aga mitte pardal tehtud teadus. Milline rahvahariduslik asutus niisiis valgustaks eestimaalasi ja külalisi meie teaduste kujunemise loos, kõige olulisemates verstapostides ja tooks väärikalt, asjatundlikult ja kaasaja tehnilisel tasemel esile teerajajad, koolkonnad ja võtmeisikud, leiutised ja muud avastused, uudsed teooriad? Teistes riikides on sellised muusemid töötanud kaua, kannavad nime science museum, museum of science and technology, museum of science history, natural history museum. Neid on Kopenhagenis, Stockholmis, Londonis ja paljudes muudes linnades. Ülikoolide muuseumid valgustavad ikka nende ajalugu.
Ei ole küllalt sellest, kui loeme ajakirja Eesti Looduse sõnumitest, milliste meie teadlaste reiting on rahvusvahelisel areenil kõige kõrgem, et Eestist on leitud maailma vanim ja hästi säilinud silmadega trilobiidi kivistis, jms. Uurimisteemasid ja saavutusi on vaja tutvustada lähemalt, mitmel moel ja mitte üksnes paberil. Ajakirjade eluiga on lühike, nad ei saa asendada teadusajaloo sarja, ammugi mitte kraadiprogramme ega muuseumi.
Millest mitu põlvkonda kooliõpilasi ja üliõpilasi on ilma jäänud?
Eesti loodusteaduste ajalugu on väga rahvusvaheline, ühtaegu lahutamatu Euroopa, iseäranis Saksamaa, aga ka Prantsusmaa loodusteaduste ajaloost ja ristub lisaks veel USA ja Austraalia teadusajalooga, kuna 19. sajandil osalesid ka Eesti-ja Liivimaa mererändurid Vaikse ookeani tundmaõppimises.
Nähtamatud sidemed seovad väikest Eestit mitmete kaugete paikadega, mille peale ei oska tullagi: Krusensterni kirjeldatud Nuku Hiva ja Hokkaido, tema ja Kotzebue silmadega nähtud Hawaii, Mikroneesia ja Polüneesia atollid ja Alaska saared, Lütke Beringi meri ja Karoliini arhipelaag, kui nimetada vaid mõnda. Admiral Krusenstern ja teised mereteede rajajad kogusid teadmisi paljude ookeanisaarte ning Loodeameerika rannikute rahvaste ja looduse kohta nagu seda tegid teiste Euroopa maade mereväelased ja nende laevade loodusuurijad. Aastatel 1803- 1829 lahkus Läänemere Kroonlinna sadamast Ameerika poole laev igal aastal, samas teaduslike eesmärke täitvaid ekspeditsioone oli üksikuid ja neid juhtisid eestisaksa hea hariduse ja laia silmaringiga mereväelased. Krusensterni Kotzebue kõrval veel Wrangell ja Lütke. Virumaaga ja Tallinnaga seotud Friedrich Benjamin von Lütket on ajalooraamatud tunnustanud kui väga võimekat hüdrograafi ja Beringi mere kliima uurimise pioneeri.
Pole kahtlust, et kaugmeresõitude ajaloo osaks on Käsmu ja Ainaži merekoolist maailmameredele jõudnud kaptenite elud ja lood. On paljude laevaarstide elud ja lood. On kalaliikide nagu tursk või heeringas tööstusliku püügi ajalugu. Eesti Riikliku Merelaevanduse alused pidasid ühendust põhiliselt Põhja-ja Lääne-Euroopa, Lääne-Aafrika ja Lähis-Ida sadamatega, aga oli päris mitmeid kapteneid, kes leidsid teenistust Kaug-Idas. Ajalukku on kirjutamata piiri taga elanud ja töötanud ulgueestlaste elud ja lood, kes ühel ja teisel viisid aitasid teaduse arengule kaasa. Allakirjutanu sulest ilmus vähemalt raamat ühest Jõgevamaa väiketaluniku perest pärit maailmakodanikust Jää voolab. Eesti polaarränduri August Masiku maailm (2010). Sõitnud läbi mered, elas Masik pikalt Alaskal, liitus Kanada Arktika ekspeditsiooniga (1913-1918) ning osales selle jääpangale rajatud uurimisjaama töös. Ta oli maailma kõige esimese triivjaama viiest liikmest üks ja aitas kaasa vee ja jäämasside liikumise suundade selgitamisele Beauforti meres. Tänapäeval tuntakse seda nähtust Beauforti ringhoovusena.
Vajalik summa sobiva laeva ostuks ja kohandamiseks teaduskooli vajadusteks tuleks annetustest, mida korjataks kohtadel. Võib olla on müügis juba kooliks ümberkohandatud laev.
Esimese sammuna oleks vaja moodustada astutamisnõukogu, mis kasvaks pärast esimeste eesmärkide elluviimist sihtasutuse Eesti teaduskool „Otto Kotzebue“ nõukoguks. Nõukogu liikmed koostavad koos tööplaani ja jagavad vastutusalad, arutavad läbi annetustesse ja pangaarvesse(tesse) puutuva. Koosseisus võiks olla: juhataja, kes ühtlasi Eesti Vaikse ookeani kaugmeresõitude teadusoolane ja suurprojekti koordinaator; asjatundja kaugpurjetamise asjanduses, kes soovib teenida hariduse ja teaduse huve (laeva otsimine ja läbirääkimised); hea majandusinimene ehk laekur-raamatupidaja; raamatukoguhoidja, kelle ülesandeks esimesete teadustööks vajalike bibliograafiate koostamine, kirjanduse annetuste kogumise korraldamine jm; ajalooõpetaja- õpilaste teadustöö suunaja ning üliõpilane- teadustöö saadik. Tahan omalt poolt ainukese Eesti Vaikse ookeani ajaloo uurijana koostööd koordineerida, olla nõukogu juhatajaks.
Teaduslaeva esimestele üritustele pääseksid noored, kes ilmutavad teadusajaloo vastu tõsist huvi ja kellel on võimed ja oskused valitud teemaga süvitsi minna.
Kes soovivad asutamiskomiteega ühineda ja vabatahtliku tööga üritusele kaasa aidata (kodulehekülje koostamine ja täiendamine, teabematerjalide trükkimine, annetused raamatukogu tarvis jm), võtke minuga ühendust emailitsi aadressiltiiu.speek@gmail.com.
Ürituse algataja Tiiu Speek,
humanitaarteaduste magister, tõlkija ja inglise keele õpetaja, Eesti teaduse tundmatud rajamaad Vaiksel ookeanil uurija, elanud San Franciscos 2014 aastal ja õppinud Alaska ülikoolis 2015. aastal, et tutvuda raamatukogudes Eestis kättesaamatute materjalidega, artiklite ja raamatute autor, esinenud näituse ja loenguga Kotzebue viibimisest San Francisco lahes ja Aleuudi saartel Tallinnas Kotzebue tänava raamatukogus, Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, Käsmu meremuuseumis jm
Veidike Otto Kotzebuest ja tema teadusrändurist. Kotzebue nime kannab laht Alaskal Beringi väina taga. Tema avastusretkedest jutustavad paljud Vaikse ookeani saared ja paigad USA lääne-ja looderannikul. Temaga kahel korral ümber maailma sõitnud loodusuurija Johann Eschscholtz oli Eesti kõige esimene merezooloog. Ta sündis Liivimaal Dorpatis (Tartus), õppis ja õpetas kodulinna ülikoolis ja on maetud Raadi kalmistule. Eschscholtz andis esimese teadusliku nime paljudele looma-ja taimeliikidele, nende seas Vaikse ookeani ridlikilpkonn (Lepidochelys olivacea), Filipiinide veesisalik (Hydrosaurus pustulatus ), Alaska ümiseja (Marmota caligata), üle 30 liigist liblikaid Brasiiliast, Tšiilist, Filipiinide sadamalinnast Manilast jm, terve rida California putukaid ja üle 10 liigist taimi, ookeanilise eluviisiga putukaliik perekonnas tHolobates (kinnitub triivivale prügile ning toitub planktonist!), ulguookeani ja USA lääne-ja looderanniku mitmed selgrootud, nende seas uus loodete vööndi meretigude perekond Acmaea (liudkodalane) ja mere ääres jalutajatele teada-tuntud lillemustriga sand dollar, teadusliku nimega kilpsiilik ( Dentraster excentricus). Eschscholtzi nime kannab uus magunate perekond Eschscholzia ja selle esimene teadusele kirjeldatud liik, California osariigi lillsümbol Eschscholzia californiaca, eestlastele elu, teaduslik nimi eesti keeles läänemagun jpt. Maailma elustiku liigilise mitmekesisuse andmebaas GBIF (Global Biodiversity Information Facility) toob märksõnaga Eschscholtz esile üle 400 taksoni.