Eesti Loomeliitude Manifest 30: Eesti avalikkuse muutus 1988 - 2018 Maarja Pärl Lõhmus
3. Au ja inimväärikus kui Eesti kultuurilise ja poliitilise avalikkuse telg 1988 – 2018 Ühiskonna suured muutused teevad dünaamilise pöörde läbi suurte kõnede.
Mäletame, kuidas mõjus 1963. aastal Martin Luther Kingi kõne ‘I have a Dream’ , mis muutis oma jõuga kogu ühiskonda – avalik sündmus on jõudnud punktini, kus ühiskonnas toimub läbimurre sotsiaalsete staatuste hierarhias kuni kogu struktuuri paradigmamuutuseni.
Avalikel kõnedel on erakordne mõjuvõim.
Koloniseeritud Eesti NSV ja NSVL poliitiliste juhtide kõnesid ei kuulanud suurem osa rahvast kuigi tähelepanelikult, kuigi tagant järele näeme, et ka neis kõnedes oli palju informatsiooni ja dünaamikat.
See oli võõras maailm: me teame juba ette, mida ta räägib, aga me tahame, mida ta ei räägi! See loogika on domineerinud sovetiseeritud Eesti avalikkusena.
Sovetisüsteemis ei olnud avalikkust? Võib ka nii väita, KUI pidada avalikkuseks ainult poliitilist sfääri ja poliitilist avalikkust, mis on suunatud otsustamisele.
Ent avalikkusel on ka eksistentsiaalne liin, kultuuriavalikkus oma aegruumilises mõõtmes ja kui eluilma mõtestamine, kultuuri sfäär.
Loomepleenum oli Eesti avalikkuse manifestne pööre: kultuurisfäär kasvas Eesti poliitiliseks sfääriks.
Üleminek toimus asteastmelt, näeme eri elemente kui kultuurisfääri poliitsfääriks ülemineku astmeid ajalise kulgemise teljel, kahe päeva ajajoont.
Ühendavaks ülekandvaks (kui vorm) ja ülekantavaks (kui sisu) lüliks oli Eesti rahva au, auväärsus, inimese väärikus.
Eesti au, auväärsus ja ‘omad ja võõrad’ liigitus vastavalt au printsiibile oli kunstirahva kõnede läbiv telg algusest Mikk Mikiveri avakõnest kuni lõpuni, avalike kirjade ja dokumentideni EKP KKle, NSVL peaprokurörile.
Poliitiline ja kultuuriline avalikkus: au ja väärikus kui ühismõisted, väike distinktsioon siiski leidub
Poliitiline ja kultuuriline avalikkus eristuvad teineteisest peamise printsiibi alusel: kultuurisfäär soovib panna tagajärg-suhted võimalikult pikale perspektiivile ja poliitiline sfäär eelistab võimalikult lühikest perspektiivi ja mälu.
Avasõnad esitab Mikk Mikiver, lavastaja ja Teatriliidu juhatuse esimees.
Mikiveril on kultuurisfääri küsimuse asetus algselt poliitiline: kas Eesti kuulumine NLiitu on Eestile kasulik või vastupidi.
Mikiver julgustab kõnelema seni range vaikuse sfääri tsenseeritud teemadel, eestlaste au ja inimväärikuse taastamise teemadel, ta kõuehäälne näitlejakõne Loomeliitude manifestse kõnekoosoleku alustuseks on märk andeka inimese avatusest ja siirusest, seistes väärikalt vastu poliitsüsteemi suletusele:
“Ammu (ja kas kunagi üldse?) pole Eestimaal sellist aukartustäratavat ja austustväärivat kogu koos olnud.
See kohustab.
Mida sisukamalt me kaks päeva töötame, seda austustväärivamad me olla võime. Iseenda ees ja oma rahva ees.
Sellepärast siis tõde, tõde ja veelkord tõde – peaks olema meie lipukiri.”
Mikiver keskendub kõnes kodaniku ja Loomeliitude vastutuse võtmisest oma rahva ja riigi eest: “oma rahvast ja oma riiki, nende üksolemist ja heakäekäiku ja kestmist.” Ka see on märgiline eeltakt kultuurisfääri valmisolekust võtta rahva kaitseks riigis poliitiline vastutus.
Poliitilise vastutuse protsess algab teadvustamisest, kollektiivsest refleksiivsusest, täpsest sõnast, formaalset poliitteksti konstitutsiooni mittejärgiv süsteem ei olnud kunagi problematiseerinud selle teksti sisu ja selle teksti piire – nüüd see algab, Mikiver teatab:
“Olgu ükskord ometi selle riigi põhiseadus – konstitutsioon – ja muu seadusandlus mitte surnud paber, vaid lihaks saanud sõna, mis meid tegutsema kohustab, meid kaitseb ja määrab ka meie arutluste lubatavuse piirid”.
Selles alustuses on koos nii viide Kristjan Jaak Petersoni oodile ‘Kas siis selle maa keel…’ kui võimalikele parteilistele ähvardustele GLAVLITI poolt lubatud teemaringist mitte väljuda. Selle poliitkorrektsuse ootuse võtab Mikiver oma eeltaktis maha – seega, latt on seatud üles ja kõrgele nagu väärikatel ja austusväärivatele inimestele kohane.
Mikk Mikiveri kõuehäälne manifestne sõnum on Eesti ühiskonna igavikuline dialoogiline jätk Kr. J. Petersoni palvele kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?
Ja kui üleeile, neljapäeval, 11. jaanuaril jõudis Toronto pagulaseestlaste Kotkajärve Metsaülikooli 50aasta näitus Tartu Laulupeomuuseumi, oli seda tervitamas saalitäis kultuurirahvas Eestist ja Torontost. Metsaülikooli juubelinäitus poliit-eksiili sunnitud rahvalt lõpetab 73 aastat pika ajasilla, ületab sümboolselt 1944-2018 kultuurikatkestuse. Eks Metsaülikooli koguneti igal aastal üle ilma, et olla osa eesti kultuurist, arutada koloniseeritud koduEesti elu.
Riina Kindlam, Metsaülikooli ühe asutaja Heino Jõe lapselaps kõneleb taevani tõusnud ja igavikku otsivas eestikeeles: Eesti ei ole mingi perifeeria, Eesti on kultuuriliselt suur ja võimas!
Kotkajärve tuli Eestisse, korrates Mikk Mikiveri kõuehäälseid sõnu 1988: “Eestimaa pole mingi perifeeria. Teda võib selleks teha provintslus meis endis.”
------
* Mikk Mikiver
AVASÕNAD
Lugupeetud foorum! Tahan teie poole pöörduda mõnede sissejuhatavate sõnadega Teatriliidu kui pleenumi kokkukutsumise initsiatiivliidu poolt.
Ammu (ja kas kunagi üldse?) pole Eestimaal sellist aukartustäratavat ja austustväärivat kogu koos olnud. See kohustab.
Mida sisukamalt me kaks päeva töötame, seda austustväärivamad me olla võime. Iseenda ees ja oma rahva ees.
Sellepärast siis tõde, tõde ja veelkord tõde – peaks olema meie lipukiri.
Ärgu painaku ühtki sõnavõtjat hirm: mis saab minust, kui mu ettepanek, idee, analüüs või muu taoline ei meeldi mõnele kõrgelseisvale isikule (hirm, mis senini valdavalt on põhjendatud olnud). Jäägu ainult mure - mis .saab minu väärt ettepanekust, käsitletud probleemist? Leiab ta mõistmist? Ja rakendamist?
Ärgu olgu meil tabu-teemasid. Lõpuni minna! Olgu ükskord ometi selle riigi põhiseadus - konstitutsioon - ja muu seadusandlus mitte surnud paber, vaid lihaks saanud sõna, mis meid tegutsema kohustab, meid kaitseb ja määrab ka meie arutluste lubatavuse piirid. Kuni selleni, et asjalikult analüüsida näiteks asjaolu: kas on meie vabariigile kasulik kuuluda Nõukogude Liitu ja vastupidi, kas on sellele liitriigile kasulik meie kuulumine temasse.
Rohkem tõelist demokraatiat, enam tõelist sotsialismi. Neid piire me pole ammendavalt seni veel kasutanud.
Hüsteeria, väiklus, ülbus, motiveerimata süüdistused jm. taoline jääb iseenesest ära, kui meie kaks päeva mööduvad inimesekeskselt.
Kui me peame silmas rahvast. Oma rahvast ja oma riiki, nende üksolemist, heakäekäiku ja kestmist.
Mida asjalikumad ja radikaalsemad on ettepanekud, mida me suudame teha kavandatavasse Moskva-dokumenti, seda vähem sarnaneb ta meie esiisade palvekirja dega heale tsaarile, seda suurem on ta tegusus kogu Nõukogude Liidu elukorraldusele, siis ka meile.
Eestimaa pole etteantult mingi provints. Teda võib selleks teha provintslus meis endis.
Kohalviibivaile keskkomitee töötajaile ja valitsuseliikmetele teeksin ettepaneku mitte tunda ennast külaliste või vaatlejatena, vaid kaasategijatena ning kuna kohale oli palutud kogu EKP KK Büroo, võiksime ehk pleenumi lõpuks jõuda koguni ühe ühisdokumendini, millel oleks rakenduslikku sisu ja kaalu?
Ja lõpuks - ärgu kedagi segagu tõik, et meie töö algab naljapäeval! Tahaks loota, et ta ei lõpe ka homsega, vaid kestab igavesti nagu tõeliste! peremeestel kunagi.
Jõudu tööle!
Eesti NSV Loominguliste Liitude juhatuste ühispleenum, 1.-2. aprill 1988. Tallinn: Eesti Raamat, 5-6.
