30. aprill 2009 00:00
Janika Kronberg
Sõjamuuseumi veebilehelt
Sõjajärgse eesti kirjanduse kodumaal tasalülitatud pilti rikastavad tagasivaates ja kahel pool raudeesriiet loodud sõnakunsti kokkuarvamisel kõige rohkem kolm nime – Kalju Lepik, Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid.
Lepik lõi kaotusvalust inspireeritud patriootlikku luulet, kuid selle skaala avardus nii sisus kui ka vormis lori- ja põrguvalulauludest modernistlike võtete kasutamiseni, Ristikivi uuendusmeelsus kulmineerus püüdes kaugeneda pagulaskirjanduse temaatikast ja kujutada selle taustal universaalset elupagulase ekslemist „Hingede öös” (1953). Arved Viirlaiu eepilised metsavennasaagad kehastasid anastatud rahva vabadustahet, täites lugejate ootusi ja üritades kuulutada tõde ühe rahva ja riigi hävitamisest kogu sõjajärgsesse letargiasse suikunud läänemaailmale. „Meis on vihkamise tuld ja leeki, meis on tasumise tahet suurt,” kõmistas Nõukogude Eestis noor Juhan Smuul oma naiivsetes värssides. Paguluses vastas sellele sõnarelvaga end oma esikkogus „Hulkuri evangeelium” (1948) musta karu käppade vahel meheks sündinuna manifesteerinud Viirlaid. Nende kahe kirjaniku siin kõrvuti mainimine pole juhus – mõlema sünniaasta on 1922, ja see seik illustreerib hästi ühe generatsiooni lõhenemist, milles Bernard Kangro sõnul nähti üksteist ainult üle püssikirbu.
Juba eos reedetud
Tavapäraselt on Arved Viirlaiu loomingut käsitletud reedetud generatsiooni häälena. Nüüdseks on ajaloo kulg tõestanud, et rohkem said petta need, kes läksid kaasa valele ja vägivallale rajatud suurvõimuga, värvati sunniviisil või sepitsustega. Soomepoiste ja Eesti vabaduse eest võidelnute reetmine ja pettumine oli ajaloolises perspektiivis lühiajaline, ehkki mitmekordne ja vältas ligi pool sajandit Teisest maailmasõjast kuni Balti riikide taasiseseisvumiseni. Tagasitulek Eestisse oma kodupinna eest võitlema, kuid lõpuks taganemine sakslaste kehvasti varustatud kilbina, paosklemine metsades, lootus püüda ragisevatest raadiojaamadest teateid Atlandi harta kehtivusest ning Euroopa sõjaeelsete piiride taastamisest – kõik see oli määratud luhtuma. Ent võitlus, kuigi kätkev valu ja vägivalda, polnud ometi asjata võideldud.
Ajaloo iroonia on selles, et Viirlaiu enese sõnul sai temast kirjanik tänu Briti superspioonile Kim Philbyle, kes oli Nõukogude luure teenistusse värvatud juba 1933. aastal. Koguteoses „Kuidas kirjanikud kirjutavad” kirjeldab Viirlaid olukorda, millesse ta sattus kohe pärast sõja lõppu 1945. aastal. 23 noort baltlast, nende seas ka tema ise, purjetasid Göteborgist Inglismaale, kust nad pidi pärast väljaõpet toimetatama langevarjuritena Baltikumi. Merereis toimus nii salaja, et Rootsi politsei andmetel oli lahkunud paadis ainult viis meest ja Briti immigratsiooniameti teateil jõuti Inglismaale alles 1946. aasta kevadel.
Meeste missioon jäi Philby vahepeal venelastele lekitatud andmete tõttu teostamata – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. Loodetud väljaõppe asemel Šotimaal paigutati mehed interneeritute laagrisse Londonis ja sealses pealesunnitud tegevusetuses sündis Viirlaiu esimene mahukas proosateos „Tormiaasta” (1949), mis kõneleb 1944. aasta sõjasündmustest Eestis.
Viirlaiu peateoseid „Ristideta hauad” ilmus Lundis 1952. aastal ja on vaadeldav eelmise ajalise ja küpsema arendusena. Romaani tegevus toimub oktoobri algusest 1944 kuni hilissuveni 1946. Viirlaid ise lahkus Eestist oktoobri lõpul 1944 ja väidetavalt on tegemist hilisemad sündmused kaasa teinu ja läände põgenema pääsenu jutustusel põhineva teosega, mis hõlmab nii ekslemisi juba Nõukogude vägede poolt okupeeritud Tallinnas ja Põhja-Eesti metsades, paadi ootust mererannas, õudusi NKVD küüsis ja põgenemisi, reetmiseni viivat armuiharust kui ka kaotusvalu ja truudust – naisele, perekonnale ja isamaale, laiemas mõttes vabaduse ja demokraatia ideaalidele. Viimati nimetatuid kehastab peategelane Taavi Raudoja, aga ka tema abikaasa Ilme.
Sõnakas ellujäänu
Viirlaid püsib realistliku kujutamislaadi raames – ei liialda pateetikaga ega vii teost iga hinna eest õnneliku lõpuni: vanglas sündinud tütar Hilja külmub surnuks, kui punaväelased püüavad tema kurnatud ja äsja vabanenud ema Tallinna varemetes vägistada, ja kaheksa-aastane poeg Lembit jääb NKVD pantvangina teadmatusse. Välise action’i kõrval on veenvalt kujutatud tegelaste siseheitlusi ja see tuleb romaani püsiväärtusele aina kasuks. Nagu ka ulatuslikum maastikuline panoraam ja tegelaste galerii, mis ulatub kannatavast külarahvast jõhkra naisülekuulaja ning püssiga mättalt mättale kargleva ja lõpuks end metsavendade punkri lael granaadiga õhkiva hullumeelse külapoisini. Seegi – viimasel hetkel äraandmise eest hoiatava Taavi surnud isa häält kuulja – on oma kannatusrikkast saatusest märgitud.
Teose lõpulehekülgedel, mil häving on käinud üle Taavi koduküla ja lahing on peetud, romaan „murdub”. Taavi seisab valiku ees – läände? Võitleja missioon ei lõpe, kuid just siin algab kirjaniku oma: „Tulgu meie surmast jõudu nende kätesse, kes jäävad edasi valvama! – Saabuks ometi aeg, et lääs, kuhu taandub päevavalgus öö eest varju, hakkaks nägema ohtu, mis ähvardab maailma valgust.” Kujutades võitlust Eesti metsades kui lääneliku vabadusemõiste ja demokraatia kaitseliini barbaarsete hordide eest ja kõneldes sõnaka ellujäänuna oma hukkunud kaasvõitlejate ja põlvkonnakaaslaste nimel, on Arved Viirlaid nii „Ristideta haudades” kui ka järgnevas loomingus oma missiooni auga täitnud.
Arved Viirlaid
Sündinud 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas, õppis Tallinna Rakenduskunstikoolis, sõdis metsavenna ja soomepoisina Nõukogude vägede vastu. Elas 1944–1945 Rootsis, 1945–1953 Inglismaal ning hiljem Kanadas.
Avaldanud 10 romaani, 2 proosakogu, 8 luulekogu, neist viimane ingliskeelne
valik.
Tõlgituim eesti pagulaskirjanik, romaan „Ristideta hauad” on tõlgitud kaheksasse keelde (hiina, hispaania, inglise, leedu, läti, prantsuse, rootsi, soome).
Soome keeles on „Ristideta hauad” ilmunud neljas trükis.
Tunnustatud neljal korral paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga. 1997. aastal autasustati Riigivapi III klassi teenetemärgiga, kuid sellest kirjanik loobus.
Oma loomingus järjekindlalt kommunismivastasele võitlusele pühendunud kirjanik.
Seni viimane, autobiograafiline romaan „Põhjatähe all” (Tartu, Ilmamaa, 2009) käsitleb reedetud generatsiooni võitlusteed Soomes ja Eestis ajavahemikul kevadest 1943 kuni lahkumiseni Rootsi sügisel 1944.
Eesti lugu: Arved Viirlaid „Ristideta hauad” (2) EPL
In Memoriam | 26 Jun 2015 | EWR
In Memoriam
TRENDING
