Eesti lugu: Voldemar Õun „Uus evangeelium”
toimetaja pilt Autor: Jaan Undusk
FOTO: Riigiarhiiv Eesti naised vanaturu kaelas rebimas puruks Molotovi ja Vares-Barbaruse fotosid 28. augustil 1941. aastal, pärast sakslaste sissemarssi Tallinna Eesti naised vanaturu kaelas rebimas puruks Molotovi ja Vares-Barbaruse fotosid 28. augustil 1941. aastal, pärast sakslaste sissemarssi Tallinna
Paguluses ilmunud kirjandust trükiti Eestis üksvahe ohtralt ümber, aga jäänud on kummalisi mäluauke. „Uus evangeelium” võiks olla üks lugeja suuri avastusi. See on ajalooliselt täpne ülevaade venevaenu sünnist Eestis aastail 1939–1941.
Artikkel:
http://www.epl.ee/artikkel/462... Romaani kõige räigema lause leiab lugeja leheküljelt 448 ja see kõlab nõnda: „Kõikidest loomadest sarnaneb inimesega kõige rohkem venelane!” Need on jubedad sõnad, aga ometi lapsemäng võrreldes olukorraga, milles leebe juristiproua Helmi Niinep need endast välja karjub: on öö vastu 14. juunit 1941, kui Eestisse sisse imbunud venekeelne sõjaväevõim ajab nagu muuseas loomavaguneisse enam kui 10 000 Eesti kodanikku, nende seas 7500 naist ja last, et need Aasia lagendikele laiali saata. Kuidas oleks seda võimalik poliitilise korrektsusega kommenteerida?
Advokaat Niinep ja ta naine on jäänud maha viimasest Nõmme rongist ja elavad 14. juuni öö üle Tallinna kesklinnas. Juuniküüditamine on antud otse filmilikes kujundeis: armastajapaar jalutamas mööda suveöist Kalevite kantsi ja kõrvaltänavaist aeg-ajalt välja keeravad kummalised veoautod, mis mingil hetkel ei mõju enam juhuslikena. See on nagu lindude tulek Hitchcocki kümme aastat hiljem valminud filmis.
Siis on autode kastid äkki täis külmast konutavaid naisi ja lapsi. Haudvaikuses valmib suvepäeva ootel Nõukogude genotsiid. Eestlased istuvad oma kompsude otsas sama tummalt nagu juudid Saksa gaasikambrite eesõues. Inimlik kurjus tarretab vere. Ainult Kopli ja Pääsküla poolt kostab loomavagunite kolksumist haruteedel. Ja sellesse nappi helide maastikku langevad proua Niinepi poliitiliselt ebakorrektsed sõnad. Keegi peab ju ometi midagi ütlema. Muidu ei jää ajalukku mingit märki.
Nõukogude võim karistab
Niinepid on juba läbi käinud Pagari tänava piinakambreist. Neilt on püütud välja pinnida andmeid NKVD töötaja Aleksei Karlovitš Raua abikaasa Maria Mihhailovna eluviiside kohta – too suhtlevat eesti pursuidega ja väärib oma mehe arvates karistust. Karistus on Nõukogude võimu nurgakivi. Stalin karistab kõiki, ka naist ja lapsi. Ždanov karistab samuti kõiki ja pakub seda võimalust teistelegi. Karistus on lummav poliitiline printsiip. Eesti elanikke karistatakse selle eest, et nad pole valinud rahvusliku enesetapu teed.
Eesti kirjanik ei armasta ajaloo ebameeldivaid seiku. Nagu ütles moodne klassik: ma ei valmista lugejale seda rõõmu, et talle oma vangilaagri alandusi kirjeldan – pealegi ei pakuks see vastik töö mingit kirjanduslikku naudingut. Nii ongi teatud asjust talletunud pigem novellilikke süžeid või romaanivormis perekonnalugusid, kus kärtsudest värvidest püütakse hea kirjanduse nimel hoiduda. Kirjandus on kirjaniku viis ajalugu seeditavaks muuta.
Voldemar Õuna nüüd unustusest päästetud suur romaan on kirja pandud kirjandusliku edevuseta. Siin ei arendata süžeid, vaid näidatakse juriidilise täpsusega vägivalla vastikult labast käiku. Teose tegevusaeg asetub 1939. aasta baaside lepingust kuni sakslaste tulekuni Eestisse 1941, see on umbkaudu esimene Nõukogude aasta. Autor on oma ametikoha tõttu toimuvaga hästi kursis ja enam-vähem kõik ka ise läbi teinud. 600-leheküljelises panoraamis on esindatud linnaelanike kõik kihid, eri poliitiliste vaadetega eestlased, vene sõjaväelased ja tšekistid oma naistega. Erilist tähelepanu pööratakse eestlastele, kes satuvad punase terrori võrku ja võrgutusse.
Jõulisemat selle aja kujutust eesti kirjandus ei tunne. See on halastamatu ja mürgine raamat, mida kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha. Siin ei ole midagi ilusat, mingeid humanistlikke ambivalentse. Ei idealistlikke eesti juunikommuniste, ei kurbi vene komissare, ei peent poliitilist niiditõmbamist. Nõukogude võim Baltikumis kuulutas algusest peale küüniliselt vägivalda ja kõigile, kes temaga liitusid, anti võimalus kedagi karistada – see oli ždanovlik peibutis. Karistus oli põhimõte, mis tuletati dialektika teisest seadusest: kvantiteet määrab kvaliteedi. Isegi lapsesuu Johannes Lauristin, kes romaanis korraks välja ilmub, ei olnud nii rumal, et poleks sellest aru saanud. Temagi tahtis kord kedagi karistada.
Õun ei paku kangelasi ka Eesti Vabariigi poolel. Peategelane Alfred Niinep koos oma naise ja mitmete teiste tüüpidega oli üles astunud juba romaanides „Tint” (1938) ja „Konarlik tee” (1939). Neis maaliti elutruult Eesti ministeeriumiametnike ja advokaatide moraalselt paadunud palet. Võib oletada, et Õuna inimesekujutuses mängivad kaasa misantroopilised jooned, vähemalt sel määral, et ta ei keeldu kujutamast inimlikku närusust. Kuid ta on jurist ka kirjanikuna ega mõtle midagi välja.
„Uus evangeelium” on vaat et ainus teos, mis annab seletuse selle kohta, miks oodati eestlaste seniseid ajaloolisi vaenlasi number üks – sakslasi – 1941. aastal Eestisse otsekui vabastajaid. Mitte keegi ei oodanud siia ei sakslasi ega natse. Oodati ainsat rohtu Vene riikliku terrorismi vastu. Ühe aastaga oli Venemaast saanud Eesti vaenlane number üks. Õun suudab näidata selle muundumise mehhanisme.
VOLDEMAR ÕUN
(7. I 1893 – 4. I 1986)
Sündis Tallinnas väidetavalt vabrikutöölise pojana, isa pole teada.
1915–1917 oli jalaväe tagavarapataljoni reamees Petrogradis.
Õppis 1921–1926 Tallinna täiskasvanute kolledži humanitaarharus ja 1926–1937 korduvate katkestustega Tartu ülikoolis õigusteadust, hiljem veel Göteborgi ülikoolis.
Töötas mitmel ametikohal kohtu- ja politseisüsteemis, aastail 1922–1929 ka kriminaalpolitsei agendi ja sekretärina.
Pärast ülikooli lõpetamist oli kuni 1940. aasta suveni ametis EV õiguskantsleri Anton Palvadre sekretärina.
1944 põgenes Rootsi, elas ja suri Göteborgis, teenis leiba lihttöölisena.
Eestis avaldas Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel auhinnatud romaanid „Tint” (1938) ja „Konarlik tee” (1939).
Rootsis ilmusid romaanid „Viis paari susse” (1952) ja „Uus evangeelium” (1953), Stockholmis tõi Lensi Römmer 1974 lavale näidendi „Teisel pool tõusu”.
