Erik Norksroos (Foto: Eesti Filmi Andmebaas)
Kaspar Viilup
25.02.2016
http://kultuur.err.ee/v/film/3...
24. veebruaril jõudis eetrisse järjekordne Eesti Lugude film "Hingemaa". Esitasime filmi režissöör Erik Norkroosile mõned küsimused seoses "Hingemaa" ning Eesti dokumentalistikaga.
Erik Norkroos
Omandas filmihariduse Arvo Iho filmikoolis, kus kursusekaaslasteks Jaak Kilmi, Marko Raat, Rainer Sarnet, Urmas E.Liiv, Rene Vilbre jt. Tootnud dokumentaalfilme üle 20 aasta. Olnud operaatoriks rohkem kui 60 Eesti dokumentaalfilmi juures, sealhulgas ka paarile lühimängufilmile. Aeg-ajalt teinud filme ka autorina (“Elizabeth'i mänguväljak” kaas-autoriks Maris Kerge, “Püha tuli”, “Sünnipäev”, “Kriitika” jt.). Hetkel töötab ümbermaailmapurjetaja Ahto Valterist jutustava filmi “Ahto. Unistuste jaht” kallal, mille režissööriks on Jaanis Valk.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Ain Kalmus on kunagi kirjutanud oma raamatu “Hingemaa” tutvustuses: “Sajandeid on eestlaste südames hõõgunud salatuli, igatsus oma maalapi ja kodupaiga järele. Möödunud sajandi keskpaiku see võttis uue suuna - maata eestlane muutus väljarändajaks, kes otsis endale hingemaad. Aegade jooksul muutus see sõna oma kodupaiga ja hingerahu sümboliks. Hingemaa otsingul on palju meie rahvast valgunud üle kogu maakera. Suurem enamus neist on oma rahvale jäädavalt kaduma läinud.” Kuigi Ain Kalmus kirjutas need read juba 1948. aastal, tundus, nagu poleks vahepeal midagi muutunud.
Kalmuse mõte tundus endiselt huvipakkuv ja inimeste rändamise ja oma koha otsimise teema aktuaalne. Ka täna minnakse laia maailma olude sunnil, korralikuma teenistuse ning elujärje parandamise või siis õnne ning hingerahu otsimise eesmärgil. Nendestki paljud, kes tänapäeval Eestist sedaviisi välja rändavad, ei tule enam kunagi Eestisse tagasi. Peamine idee oligi jälgida, mismoodi välja rännanud eestlased täna oma praeguses kodus elavad ja toimetavad, mille pärast südant valutavad, mille üle kurvastavad, millest rõõmu tunnevad...
Miks valisite just sellise teema?
Mind paelusid sealsed inimesed ning Intrigeeris inimeste unistus Ameerikast kui tõotatud maast, kõikide võimaluste maast. Samas seal kusagil õhus, kõige selle kohal, oli siiski ka mingi tajutav kurbus ning koduigatsus. Ka meie filmi peategelane, ehitusoskustega toimekas töömees Jaan Pärnumaalt, oli 90ndate lõpus mees, kes ehitas üles meie esimesi pangahooneid, ent kes oli sunnitud siiski minema Eestist ära Ameerikasse tasuvamat tööd otsima, kuna Eestis teenitud palgaraha alusel talle pangast oma elukoha rajamiseks laenu ei antud. Kui algselt oli Jaanil plaan Ameerikas vaid Eesti kodumaja jaoks ehitusraha teenida, siis täna on ta mingil põhjusel sealsamas Ameerikas omale kodu ning pere rajanud ja elanud seal juba rohkem kui 15 aastat - selliseid töökaid ja tegusaid Eesti mehi ja naisi voolab meilt ära sarnaselt tuhandeid.
Südames tunnen kõike seda tunnistades ühteaegu nii ääretut kurbust kui ka rõõmu. Kurbust seetõttu, et need inimesed on Eesti jaoks võib-olla igaveseks kaotatud. Head meelt aga seetõttu, et nad saavad hakkama, on õnnelikud ning sageli on nad suuremadki Eesti patrioodid kui eestlased kodumaal.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?
Ei, kõiki kahjuks või õnneks ei ole näinud. Viimastest linastunud filmidest on meelde jäänud Sasha Kheyfetsi “Lõuendilinn” ning Andres Maimiku ja Rain Tolgi “Viirusekandur”.
Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas? Miks otsustasite ise osaleda Eesti Lugude sarjas?
Arvan et positsioon on päris hea. Aastaga saab ring peale ning valmib loodetavasti päris korralik läbilõige antud ajahetke Eesti ühiskonnast, autorite peas mõlkunud ideedest ning nende poolt oluliseks peetud tähelepanekutest selles ühiskonnas. Eks iga "Eesti Lugu" pakub midagi mingile osale vaatajaskonnast ning väärtuslikum osa sellest jääb kestma ning teeb rõõmu ja pakub meile mõtteainet ka tulevikus.
Minu jaoks ei eksisteeri enam ammu küsimust, kas osaleda "Eesti Lugude" sarjas või mitte. Olen seda varemgi teinud ja kui ideid jagub, siis osalen veel tulevikuski.
Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Ma ütleks, et olukord on tegelikult veidi segadusseajav ning seetõttu ka pisut ebakindel. Raha filmide tegemiseks justkui tundub olevat (vähemalt selline on üldlevinud arvamus valdkonnast), häid tegijad nagu samuti on, aga suure läbilöögiga filme (pean siin silmas kinosaale ja kassasid raputavaid rahvusvahelise või siis ka suure kodumaise menuga dokumentaalfilme) ei ole. Kas selline turvaliselt keskpärane olukord sünnitab keskpärasust?
On üksikuid filme, mis tõusevad teistest pisut rohkem esile, aga selliseid, mis maailma raputaks ja maailmas teistele teed näitaks või siis meid ja maailma heas mõttes paremaks muudaks, ei ole. Ma ise leian põhjuse olevat selles et kuna dokumentaalfilmide eelarved on võrreldes muu maailma eelarvetega siiski veel väikesed, nõudmised ja ootused filmidele ning filmitegijatele aga suured ja need kasvavad pidevalt, siis see kõik tekitabki tegijais parajal määral stressi, mida igaüks enam naljalt välja ei kannata. Kogu maailma valu olemasoleva rahasumma eest meeleldi enda kanda enam ei võeta.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
Eks neid eeskujusid ja lemmikuid on palju. Vanemast generatsioonist Sööt, Soosaar, Puks, Anderson, Tooming, uuemast Kheyfets, Järvet, Lepik, Kivirand, Uppin. Vanemad filmid ja filmitegijad on ajas püsimajäämist juba tõestanud, uuematel filmidel ja noorematel tegijatel seisab see kõik alles veel ees.
PS! Film on uuesti eetris 23. märtsil
