Missad, preestrid, kirevad rüüd ja pidulikud liturgiad – see kõik saab omaseks ka Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule, kui kiriku juhtkond kehtestab uue jumalateenistuse korra, kirjutab Alo Lõhmus.
Kahe aasta eest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiks pühitsetud Andres Põder oskas toona vaevalt aimata, et peagi jagunevad tema juhitavad vaimulikud kahte omavahel vaenujalal olevasse leeri.
Juuni alguses rahvakiriku 90. sünnipäeva tähistanud Eesti Evangeelses Luteri Kirikus (EELK) on puhkenud sisetüli, mis heitis varju ka pidulikele tähtpäevasündmustele.
Ei juhtu just sageli, et kirikuinimesed üksteise pihta avalikult teravusi pilluvad, kuid nüüd tehakse seda suisa ametlikus kirikulehes. EELK Viimsi koguduse õpetaja Jaan Lahe hoiatas viimases Eesti Kiriku numbris inimesi EELK juhtorganeisse imbunud poliitilise huvigrupi eest, keda ta nimetab krüptokatoliiklasteks ning kelle eesmärgiks olevat muuta traditsiooniline luterlik kirik sarnaseks katoliku kirikuga.
Selle grupi uusim saavutus on kiriku ametliku liturgiakomisjoni egiidi all uue jumalateenistuste ja ametitalituste käsiraamatu koostamine. Kogumik korraldab jumalateenistuste senise väljanägemise üpris põhjalikult ümber.
Lahe hirme jagavad paljud EELK vaimulikud, kelle meelest kannavad uuendused katoliiklikku vaimu. Kümned EELK vaimulikud ja kirikumuusikud, kellele kavandatavad uuendused ei meeldi, on andnud allkirja üleskutsele jätta uue korra kõrval kehtima ka vana jumalateenistuse kord.
Vastuseks on mõned kirikuisad soovitanud opositsionääridel kirikust lahkuda ja ähvardanud allkirjakogumist vedanud kirikumuusika liidu sulgeda.
Kirikus on reformikava tõttu tekkinud kaks vastandlikku parteid: katoliiklikke uuendusi toetav Augsburgi Usutunnistuse Selts ning luterliku kiriku säilitamise eest võitlev Martin Lutheri Ühing.
Kolme sorti missad
Sadu lehekülgi paks uus käsiraamat määratleb jumalateenistuse korra senisest palju täpsemalt ning sätestab kindlad piirid, mille raames kirikuõpetaja võib teenistuse käiku muuta. Jutluse osa väheneks, samuti nagu jutluse kestus. Lisaks on täpsemalt ette kirjutatud tekstikohad, millest jutluses tuleb lähtuda või mida tsiteerida.
See-eest hakkaks kogudus jumalateenistuses rohkem osalema: selle liikmed loeks kaasa usu- ja patutunnistust, meieisapalvet ja teisi tekste. Jumalateenistust võiks uue korra järgi läbi viia kiriku arhitektuurist lähtudes – õpetaja ei pea rääkima kantslist, vaid võib seista näiteks keset kogudust ja pidada kogudusega dialoogi.
Ühtne teenistuskord
Samuti võiks jumalateenistusel senisest rohkem ja keerulisemat muusikat kasutada. Kogudus hakkaks rohkem laulma; repertuaari mahub missahümnide, alguslaulu, päevalaulu ja korjanduslaulu kõrval muidki laule.
Mustast talaarist soovitatakse kirikuõpetajail loobuda ning asendada see katoliku kirikule omase valge preestrirüü albaga.
Luteri kirikuõpetajat ei nimetataks enam pastoriks, vaid preestriks. Igapühapäevane armulauaga jumalateenistus hakkaks kandma missa nimetust, selle erivormideks oleks argipäevamissa ja peremissa. Lisanduks ka mitu uut kirikupühade erijumalateenistust.
Kõige suuremat protesti tekitab luterlikes opositsionäärides aga armulaua jagamise uus korraldus. «See on meile väga võõras, meenutab katoliku kiriku armulauda,» ütles Jaan Lahe, kes on Martin Lutheri Ühingu üks juhte.
«Armulaualituriga on tehtud palju pikemaks ja keerulisemaks, mitmed palved, mida armulauatalituses loetakse, tunduvad olema mitteluterlikud. Selle taga on hoopis teistsugune, ilmselt katoliiklik arusaam armulauast.»
Tartu Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm, kes on käsiraamatu koostanud liturgiakomisjoni sekretär, rõhutab, et uuenduste eesmärk on koguduste aktiviseerimine jumalateenistustel. «Seni on jumalateenistus kohati olnud liiga pastorikeskne,» sõnab ta. Teenistuse täpsema reglementeerimise mõte on tema sõnul jumalateenistuse sujuvuse ja kasutatavate piiblitekstide tähenduse avamise tagamine.
Mitu uuendust on pärit kristluse algaegadest, näiteks armualaua ajal antakse nüüd ka Eesti kirikuis koguduseliikmeile võimalus rahusooviks üksteise kätt suruda, et rõhutada oma kuulumist ühtse kirikurahva sekka, räägib Paenurm. Ka must talaar võeti kasutusele alles 1830. aastatel ja sellest loobumine oleks Paenurme sõnul naasmine luteri õpetajate algsete rüüde juurde.
«Kõige parem kaitse on rünnak ja siltide kleepimine,» kommenteerib Paenurm kriitikute süüdistusi katoliikluses.
«Katoliiklaste partei» üks juhte, Saarte praostkonna praost ja piiskopliku nõukogu liige Veiko Vihuri ütles, et praegune käsiraamat võeti vastu 1902. aastal ja see kajastab 19. sajandi olusid. Just seetõttu on uue käsiraamatu koostamine tema sõnul vältimatu. «Me ei saa ju ometi kirikupalvetes enam paluda Vene keisriperekonna ja selle liikmete eest, kuid praeguses raamatus on see sees. On juhtunud, et seda on ka kogemata ette loetud,» ütles Vihuri.
Lõhenemise oht
Praost väidab, et kavandatav reform pole katoliiklik pööre, vaid hoopis naasmine luterlike juurte juurde, mis on küll katoliiklusele üsna lähedased.
«16. sajandi luterlus oli katoliiklusele lähedane, aga hiljem tugevnes Saksamaal kalvinismi ehk reformeeritud kiriku mõju. Klassikaline luterlus lakkas peaaegu eksisteerimast valgustuse ja ratsionalismi ajal 18. sajandil ja 19. sajandi alguses,» räägib Vihuri.
Kuid samal põhjusel on reformi vastu Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Arne Hiob. Tema sõnul on katoliikluse juured kinni keskajas ning katoliiklusele lähenemine tähendaks negatiivset hinnangut kogu tänapäeva Euroopa kultuurile, mis tugineb valgustusele, tehnilisele tsivilisatsioonile ning ilmalikus-tumisele.
Teiseks ei maksa unustada, rõhutab Hiob, et ka eesti rahvuslus kasvas välja just luteri kirikus tekkinud vennastekoguduse liikumisest.
Ta möönab, et tekkinud lahkarvamuste tõttu on EELKs lõhenemise või vähemalt pereheitmise oht. «Aga mida siis teha?» ei näe Hiob olukorrast head väljapääsu. «Kas viia ellu reform, mis katkestab sideme niihästi tänapäeva ilmalikustunud kultuuriga kui ka eesti rahva ja riigi vahetu pärimusega? Teisalt oleksid paljud vastu ka sellele, kui säilitatakse jõuga vana kord.»
EELK sisevõitlus kirikureformi ümber võib saada lahenduse vaimulike konverentsil 2008. aasta jaanuaris. Seni jätkub leeride positsioonisõda, mille osalised valivad vahendeid üha hooletumalt. Luterlike opositsionääride sõnul on «katoliiklased» hakanud reformikava kriitikuid ähvardama ning neile hoiatuskõnesid tegema. Osa kõnesid olevat lähtunud just Saarte praostilt Veiko Vihurilt.
«Mul on olnud vestlusi erinevate inimestega,» ütleb Vihuri vastuseks küsimusele, kas ta on kaasvaimulikke ähvardanud.
Kas teate?
Maakirikust rahvakirikuks
• Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga on enam kui tuhat aastat vanad, ehkki organiseeritud kiriklik tegevus algas Eestis alles 13. sajandil.
• Luterlik reformatsioon 16. sajandil tegi võimalikuks eestikeelsed jumalateenistused. Vennastekoguduse tegevuse tulemusena võis 19. sajandi lõpul tõdeda, et vormilisest kiriklikkusest oli saanud sisuline jõuallikas, kust lähtuv vaimulik elukäsitlus oli saanud kristliku elu kandjaks.
• Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) loodi 1917. aastal Tartus peetud esimesel kirikukongressil seni Eestis Rootsi ja Vene kirikuseaduse järgi tegutsenud maakirikust.
• EELK 164 kogudust on koondunud tosinaks praostkonnaks.
Allikas: www.eelk.ee
Kirik püüab argieluga sammu pidada
Miks mitte õnnistada värskelt valminud kortereid, maju ja kauplusi? Koos uue jumalateenistuse käsiraamatuga koostas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) liturgiakomisjon ka uue kasuaaltalituste käsiraamatu, mis sätestab palju uusi protseduurireegleid.
Seni puudusid EELK vaimulikel täpsed juhised mitmesuguste uuema aja ühiskondlike hoonete sissepühitsemise korraldamiseks. «Näiteks leedulased tulid kord meie õpetaja juurde ja palusid
oma kauplust õnnistada,» räägib liturgiakomisjoni sekretär Peeter Paenurm (pildil). «Õpetaja aga ütles neile, et pöördugu ortodoksi kiriku poole.»
Selliste juhtumite vältimiseks on uues kasuaaltalituste raamatus nüüd 20 õnnistamistalituste teemat. Nüüdsest võib kirikuõpetaja õnnistada nii inimese elukäiguga seotud sündmusi (näiteks kihlus, laulatuse aastapäev, laste koolitee ja teeleõnnistamine) kui ka hooneid.
Loetelus on kodu, kogudusemaja, lasteaed ja lastekodu, kool ja õppeasutus, haigla ja sanatoorium, hooldekodu ja sotsiaalmaja, riigiasutus ja omavalitsuse hoone, liiklusega seotud ehitis ja rajatis, tootmishoone, büroo ja muu tööpaik, vabaaja- ja spordirajatis.
«Näiteks Soomes ristitakse lapsed kodudes ja sellega on sageli ühendatud ka kodu õnnistamine,» ütles Paenurm. «Oleks loomulik ja ilus, kui meilgi kutsutaks maja valmimisel soolaleivapeole ka kirikuõpetaja, et palvetada ja õnnistust paluda.»
Uus raamat sätestab ka mitmete esemete, näiteks lipu õnnistamise korra. Reeglite järgi tuleb hoiduda aga relvade ning eetiliselt küsitava väärtusega esemete ja ehitiste õnnistamisest.