Artiklite autorid on eesti luulet pidanud proosateostest tugevamaks. Eesti luuleraamatute üldarv oli eelmisel, 2004. aastal 70 ringis, registreerimisvõimaluste puudulikkuse tõttu võisid mõned luuleteosed nimekirjast ka välja jääda. Eelmise aasta ülevaate autor ajakirjas Looming on luuletaja Jürgen Rooste, kes iseloomustab 2004. aastat eesti luule füüsika ja metafüüsika aastana. Ta leiab, et häid asju eesti luules on hämmastavalt palju, luule nagu liiguks järjest lähemale mingile kulminatsioonile.
Aasta näitas oma parimat. Mõned eesti luule loojad avaldasid just sel aastal oma parimad raamatud olukorras, kus eesti luuletajal tuleb kirjutada vahel kõigest paarisaja luulesõbrani kahanenud lugejaskonnale.
Möödunud aasta luuletajaist pidas kriitik kõige suurema füüsilisema mõjuga fs (Francois Serpenti) luulekogu „2004“. Silmad-lahti meheks oli Asko Künnap oma luuletuskogudega „Ja sisalikud vastasid“ ja „Kõige ilusam sõda“. Triin Soomets avaldas kaks kogu „Leping No. 2“ ja „Toormaterjal“ — need on naiselikult flirtivad lihaliku inimese rahutu meele karjed. Kaks raamatut — kogu „Otsin naist“ ja „Poeem Putinile“ Kivisildnikult, viimases sisaldub poliitilist groteski ja irooniat.
2004. a. ilmus ka Hasso Krulli eepos „Meeter ja Demeeter“, kus inspiratsiooniallikaks on pisut antiiki, aga suurelt osalt metsa-, laane-, lagendiku- ja tundrarahvaste muinasjutte, mille algosa on lõbusam, ent lõpupoole taltub lugu mingiks mütoloogiaks. Luuletusi ja veste-taolisi poeeme „Oletused“ pakub Ivar Sild. Kriitik leiab eurooplaslikku luuletamis-stiili Jaak Jõerüüdi luulekogus „Uus raamat“. Juhan Maiste kirjutab noore mehena „In Arcadia Ego“ oma koha- ja elamusluulet. Mihkel Kaevatsi „Illusionist“ oleks nagu vanema mehe kirjutatud, kelle poeetiline keelekasutus teeb lugemise nauditavaks, kuigi autor on vaid paarikümne-aastane.
Aasta luuleloojaskonnas on kodumaa luuletajaist moodustunud „Erakkond“, kuigi nad end selleks sõna tõsises mõttes ei pea.
Armastusest räägib Lauri Soomer kogus „Nõidade õrnus“ oma maagilise maailmanägemisega. Kalju Kruusa „Treffamisi“ jätkab eelmise kogu liini, mängides filigraanselt oma keeletundega. Nõtkema keeletunnetusega erakkondlane on Kristiina Ehin kogus „Luigeluulinn“, rääkides palju naiseks saamisest ja armastamisest. Nii mõnelgi mehel tuleks seda lugeda, et naisest midagi teada saada. Impressionistlike pintslitõmmetega on Mathura sepistanud oma värsid kogus „Sõstramesi“. Luuletajate hulgas on keeleliselt eriline Andreas Kalkun, kelle värsid oleks küll sobiv eesti keelde tõlkida.
Contralt ilmus 2004. aastal Raadio 2 hommikustes luuleminutites loetud tekstidest valimik „Contrarünnak“, täielikult spordile pühendatud luuletused, kust luulehuviline leiab õnnestunud naljavärsse ja kavalaid riimileide.
Debüütkogu on rokkar-luuletajalt Jaan Pehkilt, kes tunneb rõõmu „väikeste riimitud ja riimita asjade ilmumisest“. Vahur Afanasjevi luulekogu „Kaantega viin“ on euroopalik linnavaatlusluule.
Kassetipõlvkondlastest on vaadeldud Mats Traati kogu „Turg ilma Sokrateseta“; leitakse, et see on õnnestunud sümbioos argisest Eesti ja metafüüsilisest maailmast. Andres Ehini „Paluteder ja mutrikoguja“ on valikkogu ajakirjades ilmunud (sh ka esmakordselt ilmunud) sürrealistlikest ja narratiivsetest värssidest, mis võimaldavad näha neid maagilise realismina. Rudolf Rimmeli hüvastijäturaamat „Iseseisvumine“ sisaldab aastail 1988-1991 kirjutatud luuletusi. Viiu Härmi kogus „Keegi teeline“ ilmunud luuletused on nagu põhimõttelised impressioonid looduspiltidest, mõtteluulest või religioossed vaatlused. Pärast pikemat vaheaega ilmus Katre Ligi „Maastike muutumist“, mis kujutab endast emalikke õpetusi oma perekonna kasvuloo juurde. Hando Runnelilt on kaks uut luulekogu lastele.
Debüütidest ja noortest on esile tõstetud Jana Lepiku kogu „Lahtine taevas“, mis selles esineva valu poolest on tegelikult täiskasvanulik teos. Tuule Steinbergi „Pildid“ tegeleb vaimsete situatsioonide lahkamisega armastus- ja sina-luules. Kaspar Jassa impressionistlik-minimalistlik „Modus silendi“ annab edasi pilte. Heidi Raba „Teine fookus“ on veidi hädas paljusõnalisusega. Emil Rutiku ja Tuule Toodud'i „Väike päike“ kujutab endast lauludest koostatud kinkeraamatut. Toomas Verrevi „Luuletused“ räägivad tarbimisühiskonnast; Ott Kagovere ja Astrid Valdman avaldasid kahepeale kogumiku „Haiged lapsed“, mis sisaldab teismeliste ilmavalu ja kirjutamisnaudingut. Maario Essa luulekogus „Kellegi teise muru“ annavad paremad värsid märku julgusest ning maailma nägemisest metafoorides. Margus Härma „Joodik-karjerist“ on riimimise ja naljatlemisega kimbus. Elläi Tuulepäälse „Travisarid“ on keeleandeka looja kogu.
Jüri Kaldmaa „Lapsevaev“ kogus on tõelist poeetilist joovastust. Loone Otsa „Klaviire“ pakub heal tasemel juhuluulet; Merle Klamase „Ebaolija“ aga proosapoeeme. Kalju Konsinilt on ilmunud luuleraamat „Mälupildid“ ja Silvia Hansonilt „Meeleolu sunnil“. Viimane käsitleb naiselikuks peetavate teemade lahkamisi. Kulno Süvalepa „Kaunimad aastad su elus“ sisaldab pikemaid luuleteoseid — kõrgluule elegantsiga kirja pandud pühendusluulet. Ilmunud on veel Ülo Alo haikuraamat „Pilved lõhnavad lumest“; Ave Alavainu ja Tatjana Tretjakova „2keelsed“ ning Svetlana Semenenko „Eesti album“.
Minna Hindilt ilmus 2004. a. vabavärsiline valimik „Kalevipoja tagasitulek“. Ly Gunnaritütre „Täiendõpe“ on pildistik eesti argielust. Enno Tammerilt ilmus „Poliitriimid“, Margus Sanglepalt kinkeraamat „Kireruum“.
Välja anti ka koondkogud: Jaan Paavle „Jumalamängud“, Ene Mihkelsoni „Uroboros“; klassikutest on avaldatud Heiti Talviku „Legendaarne“, Uku Masingu „Luuletused“, Karl Muru valik Betti Alveri luuletustest „Üle sõnade serva“, Jaan Malini koostatud Ilmar Laabani kogutud tekstid „Sõnade süsteemid, sülemite süsteemid“. Ilmus samuti „Eesti luule kuldne klassika“.
Lõpuks märgib kriitik, et eesti luule aastal 2004 oli kirju ja imeline, võib julgelt öelda, et see oli üks paremaid aastaid eesti luules kuni tänaseni.