2001. aastal jõudis trükiküpseks kaua oodatud Uku Masingu looming, kelle neli luulekogu olid seni avaldamata. Nüüd ilmus ühes mahukas köites tiitliga „Luule II“. Möödunud päevist ilmus Rein Sepa luulekogu „Jälle täht ja jälle värav“. Hilisdebüüdina näeb kriitik veel Paul-Eerik Rummo ja Kalle Istvan Elleri luuleraamatuid. Kokku suurte ja väikestega, omade ja võõrastega ilmus 89 nimetust.

Nende hulgas olid ka väliseestlased Eduard Krants, kelle koondkogu „Käib suveööl koiduni tants“ kohta märgitakse, et kogus leidub ka seniavaldamata luuletusi. Eerik Purje kolmanda luulekogu „Muuseas ja möödaminnes“ kohta märgitakse, et selles tuleb „nagu torust vaimukusi ja sõnamänge, mille vormiliseks eeskujuks on sageli Alliksaar, laad aga rahvalikult lobe“. „Aukülalistele serveeritakse vaskpillirooga / kandlekeelekastmes / ja neid tervitatakse paskvillilooga esietteastmes.“ Tõlgete hulgas eesti keelest nimetatakse T.E. Moksi ja R.W.Stedinghi tõlgitud Arved Viirlaidi „Selected Poems“.

Eestirootslase Silvi-Astrid Mickelini luulest on Robert Järv Haapsalus koostanud „Hommiku lootus jääb“. Autor on liigitanud värsikogud sisulisest küljest, nagu lainetused eelmistest aegadest (Uku Masing, Rain Sepp jt.), keda peab kuidagi hilisdebüütideks. Sissevaateid võõraist aknaist nimelisse gruppi kuulub Jüri Talveti viies luulekogu „Kas sul viinamarju ka on?“, kus vaatleja hindab Talveti kogu üheks õnnestunumaks, mida on viimasel ajal lugenud. Samase hinnangu annab Hasso Krulli „Kornukoopiale“ ja kolmas on Peep Ilmeti „Muigelsui ent tõsimeeli“, kus on mõtisklusi ja tähelepanekuid elust, eesti keelest ja inimestest.

Lembit Kurvitsa 25 luuletust on pihtimuslikud, kohati juhanliivilikult valusad. Enesest kui inimesest kõneleb Arvo Valton „Su nimi vaheldub“ seoses Eestiga, keele ja kirjutamisega. Mats Traadilt ilmus „Harala elulood“ ja murdekogu „Kollane õtak“. Siia gruppi on liigitatud veel Helgi Kauberi postuumne „Lõpusirgel“ ja ka Eduard Krantsi „Käib suveõhtul koiduni tants“.

Järgmise rubriigi nimetuseks on Kaunid ruumid, head kombed, kus selle ala meistriks on Indrek Hirv koguga „Liblikate õhkkerge veri“, Lauri Sommeri „Raagraamis poiss“, Ivar Silla „Pildimasin“, Loone Otsa „Elu ooperis“ ja Piia Ansmani „Galeristi pühapäev“.

Tsüklis Tütarlapsest naiseks on koha leidnud kolm noort energilist naist, Irja Vaheri „Kõrk kaamlite markiis“, Fagira Di Morti „Normaalsuse etalon“, Aidi Valliku „Ristsõna“ täiskasvanud naise luulega. Kristlikud luulekogud on mahukas Laine Sundja „Sa oled“, Colleen Midelli „Kui pehme samet hellalt paitab“, Mathura Krishna luulekogu „Poeesia valgel taustal“. Viimase kohta ütleb kriitik, et ta ei saa arvustada religiooni, mida ta ei tunne. Luuleraamatuid saab liigitada ka kui väljapääsu rohelisse, kus on Timo Marani „Põhjavesi“, Marko Kompuse „Make love not love“.

Teistes eesti keeltes (murdeis) on ilmunud Henrik Adamsoni „Laotuse õlman“, Mari Vallisoo „Ussisõnad“, Mats Traadi „Kollane õtak“, Kauksi Ülle „Nõsõq rõõmu mõrsija“ ja Voldemar Raidaru „Tähevankrin“. Mõned kasutavad nii murde- kui ka kirjakeelt. Poeetiliste trikkide tegemist näitab Arne Merilai „Tolmuteri“, Aleksander Müller „Vilus on jahe“, Valdur Mikita „Rännak impampluule riiki“. Huumori on luulesse toonud Veiko Märka kogus „Keel tarretises“, Contra „Suusamütsi tutt“, Eerik Purje „Muuseas ja möödaminnes“, Valter Kruudi kaks Kärdlas kirjastatud luulekogu „Vanasõnade vägi“ ja „Eesli heinatöö“, Raivo Raigna epigrammid „Võib elu palju pakkuda“. Kodumaal on lasteluulel alati olnud hinnatav koht. Valeria Räniku „Luulepere pereluuleraamat“ ja „Aitab ajast. Valikkogu 1983—2000“, Leelo Tungla „Kirjad jõuluvanale“, „Kassike Kaspar“ ja „Karel Korp“, Henno Käo „Hinge korter“, Heljo Männi „Tingel-Tangel“, Ellen Niidu „Jakobi raamat“, Olivia Saare „Klaasikillumäng“ ja „Igal puul on elujooned“. Luuleraamatute hulka on jõudnud kaardipaki nime all viie luuletaja — Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Triin Soometsa ja Elo Viidingu lahtised lehed.

Väga arvukast värsikogude tsükeldamisest on välja jäänud paljude luuletajate kogud, alates tähestiku järjekorras Kaire Alekandi „Vaba hing“, Ott Arderi „Tähetolgus“, Assy „Teisel pool peegleid“, Samuel Bengtssoni „Karjed rohtuvast kraaterist ehk viimase peal“, Piret Bristoli „Tulemata riik“, Elle Eha „Sõlesära“, Henn-Kaarel Helleti „Paturegister“, Miina Hindi „Puruksrebitud. Torn up“, eesti ja inglise keeles, J. Männiste „Arsti arvates...“, Virve Osila „Köögi laulud“, Heino Sõrme „Muhele terviseks“, Karl Pilvistu „Võta vemmal“, Mell Pika „Lollennia II“, Ever Pindmaa „Tema Majesteet“, Uno Sikemäe „Uskudes lillede ilusat hinge“, Arnold Milki „Jäljed“, Enda Naaber Nipsust „Elu, ära löö!“, Virve Soovik-Uuetoa „Elu heitlik liblikalend“, Juhan Paju „Kuuvalge õhtulaul“, kui vaid noppida mõned pikast nimekirjast.

Väga kaunid on antoloogiad, uustrükk „Arbujaist“, Doris Kareva koostatud „Sina ja mina“ ning „Tuulelaeval valgusest on aerud. Windships with Oars of Light“, eesti moodne luule rööptõlgetega inglise keeles. Eesti luulet on aasta jooksul tõlgitud soome, läti, inglise ja esperanto keelde; Pärnu luuleklubi luulet on avaldatud ka vene keeles.

Eesti keelde on tõlgitud Laozi, Kahlil Gibrani, Ted Hughes'i, Ivar Ivaski, Viljo Kajava, Põhjamaade luuletajate luulet rööptekstiga rootsi, taani, norra ja eesti keeles. Samuti on avaldatud prantsuse luulet rööptekstiga prantsuse ja rootsi keeles. Veel on ilmunud Puskini, Tagore ja Theognise luulet rööptekstiga vanakreeka keeles.

Kirjastused ei asu ainult Tartus ja Tallinnas, vaid neid on mitmel pool Eestis: Viljandis, Kosel, Põlvas, Valgas, Kärdlas, Haapsalus, Tarvastus, Jõhvis, Koerus, Ristil ja Kuressaares. Mitmel autoril on aasta jooksul ilmunud kaks või isegi kolm raamatut, mis näitab, et luulearmastajail on lähedased luuleraamatud.

Märkmed: