Eestis on saanud tavaks mahukate luuleraamatute kirjastamine, andmaks loojaist põhjalikku ülevaadet. Neid on ilmunud üksikisikute loomingust, aga ka antoloogiaid. Viimasena Arne Merilai mahukas kogum eesti ballaadidest ja ballaadisarnastest luuletustest, kuna nii nagu mujalgi maailmas on selle jutustava luule areng teinud läbi mitmekesise kujunemiskäigu ka Eestis. Juba varem on ilmunud A. Merilai uurimus eesti ballaadist, aastal 1991 ilmus Tartu Ülikooli väljaandel tema „Eesti ballaad 1900-1940“, valminud kandidaaditööna filoloogiadoktor Karl Muru juhendusel.
Eesti ballaadi algus on kaugel möödanikus — selleks peetakse Georg Salemanni jõuluteemalist luuletust aastast 1656 „Üx Laps on sündnut Bethlemmis“ Heinrich Stahli kodu ja kiriku käsiraamatus. Järgnevad Reiner Brockmann, Martin Giläus, Heinrich Göseken, kelle looming on tuntud „Lasnamäe lamburite“ nime all. Autor on analüüsinud ballaadi mõistet keskaegsest tantsulaulust lüroeepilise sisuga vokaal- või instrumentaalteoseni.
Lugulauludena olid ballaadid rahvale lähedased, 1918-40 oli neil koolilugemikes hinnatud koht. Meie vanemal sugupõlvel on veel meeles eriti Jaan Bergmanni ballaadid „Ustav Ülo“, „Taara pidud tagaselja“ ja „Luupainaja“, samuti Jakob Tamme „Orjakivi“ ja „Suits Ebavere mäel“, milles eesti rahva olustikulised kannatused ja raskused leidsid rõhutamist ja mütoloogia vahendusel õhutati rahvustunnet ning rõhujate vihkamist.
Eestlaste esimesed ballaadid olid estofiilidelt, päriseestilikke lugulaule kirjutasid J. Bergmann ja J. Tamm juba luulevormis, millele J. Tamm andiski nimeks nende jutustava iseloomu tõttu lugulaul. Dramaatilises loos pidi olema konflikt jutustaja tunnetes või tegelaste käsitlemisel. 20. saj. Eesti ballaadiga seoti ka regivärsilised vormid, alates Gustav Suitsu ja Villem Ridalalaga. Üllatuseks on uues raamatus August Annisti rahvaluuleuuringute tulemusel loodud kolmeosaline eepos „Lauluema Mari. Kangelaslugu vanast orjaajast“ (1966), „Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood. Perekonnaballaade vanast orjaajast“ (1970) ja kolmandana „Udres-Kudres, päeva poeg. Rahvalegende ja mälestusi vanast orjaajast“ (1990). Need on head näited ballaadi kuulumisest kunsteeposesse. Siia on toodud ka Fr. R. Kreutzwaldi viis saksakeelset ballaadi Ellen Niidu tõlkes.
Antoloogia on jaotatud neljaks, esimeses osas eesti kunstballadiloo saksa, rootsi ja soome kirikulaulude mõjutustega lugulaulud, kas tõlkes või mugandusena. Esimeseks algupärandiks peetakse Puhja köstri Käsu Hansu ikulaulu (1708). Talle on järgnenud rida luuletajaid, kellest Karl Eduard Sööt, Jaan Bergmann ja Jakob Tamm panid eesti jutustavale luulele kindla aluse.
Teine osa hõlmab eelmise sajandi uusromantilisi lüürikuid kuni arbujate vaimsuses valminud ballaadiloominguni. See algab G. Suitsu töödega. Autor järjestab 1920. aastate ballaadiautorid, kus on koht M. Underil, H. Visnapuul, E. Ennol, U. Masingul. Ta vaatleb kõiki iseseisvusaja luuletajaid, leides igal autoril mõned ballaadipärased luuletused, lõpetades Jaan Krossiga.
Kolmas osa hõlmab ajavahemikku 1940-1969, kus esimene on Minni Nurme ja teised nõukogudeaegsed loojad. Jutustav lugulaul püsib, kuid on saanud kaasaegsema vormi, jõudes isegi vabavärsini. Kodumaise luule kõrval on saanud ruumi väliseestlased Asta Villmann, Salme Raatma, Harri Asi, Kalju Lepik, Ilmar Laaban, Arvo Mägi, Artur Adson, Urve Karuks, Arno Vihalemm, Raimond Kolk, Arved Viirlaid.
Neljandas osas 1970-2000 on möödanikust võetud J. Randvere (Johannes Aaviku) „Öö saladused“, mis on rahvaluule uuenduslik katse. Ülejäänud ruum kuulub nooremale põlkonnale neile omases ballaadikeeles, kus on rõhutatud mütopoeetiline väljendus, esineb võrukeelne looming, punkpõlvkonna protestiromantika ja anarhiamelanhoolia; mõjutavad eelmiste põlvkondade tuntumad loojad Kaalep ja Kaplinski oma ballaadimaailmaga.
Merilai antoloogia on mahult mõjukas. See toob esile palju seda, mis pole eestlastele seni olnud kättesaadav. Autor on meie parim ballaadivormi tundja ja on suutnud oma uurimusega seda kirjandusteaduslikult käsitleda. Raamatus on 146 ballaadi, nende hulgas peaaegu senitundmatud autorid Suve Jaan, Johann Voldemar Jannsen, Kaarel Krimm, Andres Alver, Martin Lipp, Voldemar Rosenstrauch ja J. Randvere (Keele-Aavik). Raamat pole üksnes ballaadiantoloogia, vaid lai kogu loomingut, kus on eleegiat, valme, epitaafe, romansse, poeeme ja legende. See on eesti luule kullavara, mille suurusest ei saa läbi joosta, vaid sellega koos elada.