Pealkirjaga on õieti kõik oluline ära öeldud. See nägus ja maitsekalt kujundatud raamat on lihtsalt üks lugu. Lugu tavalisest eesti poisist, kellel oli suur süda, nagu kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste oma läkituses ütleb. Veel lausub Velliste tunnustavalt, et ta ei löönud vedelaks; et ta teadis, mis on sõduriau; teadis, mis on ohvrimeelsus. Kuid eks seegi olnud tollal üsna tavaline. Palju lihtsaid poisse jätsid töö või koolipingi ja läksid, sest maa ja rahvas vajasid kaitsmist.
Midagi on Harald Nugiseksis siiski ebatavalist. 1944. aasta märtsis, kui rinne olid nihkunud Eesti pinnale, näitas ta lahingus üles erakordset vaprust, mille eest teda vääristati kõrge aumärgiga – Saksa Raudristi Rüütliristiga. Selle erakorralise tunnustuse osaliseks said ainult neli eesti soost sõdurit, neist Harald ainsana vaid seersandi auastmes, teised olid kõrgemad ohvitserid. Aumärk oli võõras, võitlus oma. Tsiteerides USA maajõudude erukolonel Ylo Ansonit: Harald Nugiseksis kehastub Eesti Vabadussõja vaim.
Selle raamatu veetlus ei peitu tema kirjanduslikus väärtuses. Seda autor üldse ei taotle. See on kooliõpilase uurimus oma vanavanaisa elukäigust, millest tal arusaadavail põhjusil on vaid ähmane ettekujutus. Ta on kuulsa mehe järeltulija, kuid seda kuulsust ümbritseb teatud salapära. Palju pikki aastaid ei sobinud seda sellisena mäletada ja veel praegugi ei kuulu selle valjuhäälne kuulutamine hea tooni juurde, sest meie lähiajaloost kumab läbi Teise maailmasõja võitjate käekiri.
Autor käsitab lühidalt Harald Nugiseksi noorusaega, võitlusteed, väljaõppe- ja vangilaagreid ning hilisemat elu. Ehedaimad on autori vestlused vanavanaisaga ja ta Siberis sündinud pojaga esimesest abielust. Oma muljeid ja meenutusi sõjasangarist jagavad kooli-, lahingu- ning aatekaaslased.