Niikaua kui püsivad mälestused, püsib ka rahvas. Selles tõdemuses asusin ma sirvima Eesti Maja mälestustelugu.
Ajaliselt kauge, kuid ometi eluliselt nii lähedane on ühe ajaloolise sündmuse tähendus. 1787. a. toimunud Toronto Purchase – Briti kuninga krooni valduse ja Mississauga Uue Krediidi vahel sõlmitud maaostu leping. Selle lepingu alusel osteti Mississauga indiaanlaste käest enamik Ontario ja Simcoe järvede vahelisest maast, millel asub tänane Toronto. Selles suures maadeostus läks 200 aakrit Eli Payter’i valdusse.
Kauged sündmused ajaloohämaruses? Aga see oli uue linna algus. Omandatud maaomandi sees oli ka tulevase Eesti Maja krunt. Linna kasvades muutus maaomanikul maa haldamine endisel moel võimatuks. 1890. a. ostis Toronto linnavalitsus nimetatud maatükilt 2000 dollari eest ühe aakri maad. Sellele ühele aakrile ehitati aastaga Chester Hill’i koolimaja (Elle Rosenberg „Indiaanlastest eestlasteni“).
Üks koolimaja paljude seas. Alguses ei õppinud selles koolimajas inglise, shoti, iiri, prantsuse ja indiaanlaste laste kõrval mitte ühtegi eestlast. Aga aegade möödudes asusid siin õppima ka eesti lapsed. Aegadelooja tahtel sai just sellest koolimajast Eesti Maja. Aga läks veel aega.
Esimesed eestlased jõudsid Kanadasse juba 19. sajandi lõpul. Albertas oli esimene eesti kogukond. Esimese Toronto eestlase austava nimetuse omistas ise endale Gustav Kulp. Kuna ta 1912. a. ühele Queeni tänava kuulutusepostile naelutatud kuulutusele ühtki eestikeelset vastust saanud, järeldas ta, et tema oligi esimene ja ainus Toronto eestlane. Ent 1930ndatel aastatel elas Torontos juba ligi poolsada eestlast. Kuigi kodumaal olid tulevased riigikukutajad juba taltsutatud, peeti siin maailma tagalas, vägivaldselt võrdsustava maailmavaate kandjatega esimene võidukas vaimne võitlus. Punaseks värvunud Eesti selts „Sõprus“ suleti ning asutati uus rahvuslik „Edu“ (Valdu Lillakas „Eestlased Torontos“).
1950ndate alguses saabusid sõjavaremetes Euroopast maailmavallutaja uute ähvarduste eest Torontosse maapakku eestlastest sõjapõgenikud, kes olid oma pagulasrännakuil viibinud Rootsis, Saksamaal, Inglismaal jm. Euroopas mitmel pool varjupaika ja laagrielu maitsnud eestlased teadsid, et need paigad polnud nende päriskodud, vaid ajutised. Kanada algusaastail püsis sõjapõgenikes kodumaale naasmise lootus. Kuid okupatsiooni jätkumine sünnimaal ning eestlase visa töö ja tahe viisid püsiva kodu rajamisele (Robert Kreem „Eesti Maja Torontos – meie kodupaik“).
Torontos asutasid eestlased kohe Eesti Maja komitee ja valisid selle esimeheks Enn Saluranna. 1952. a. registreeriti Aktsiaselts Eesti Maja põhikiri. Juhatuse esimeheks valiti Eesti Vabariigi peakonsul Johannes Markus. Tema järel pidasid esimehe ametit Elmar Hermann, August Kala, Endel Ott, Arvo Taagepera ja Nikolai Valge (Johannes Tanner „Eesti Maja sündmuste kronoloogia“).
Oma maja rajamine aga viibis. Seda põhjustasid inimeste isiklike elude siseseadmise mured. Annetuseks ei jätkunud vahendeid. Vana-Andrese kiriku ostmine ja uue Peetri kiriku ehitus olid saanud oma. Samal ajal osteti ka Kotkajärve, Jõekääru ja Seedrioru maatükid, mis tänaseks kujunenud eestluse püsivuse kantsideks (Robert Kreem „Eestlased Torontos“).
Kuid 1956. a. jüripäeval peetud Saarlaste Ühingu peakoosolekul esitasid saarlased ultimaatumi – jüripäevaks 1957 olgu Eesti Maja (Lembit Kolk „Jüripäevaks olgu Eesti Maja“).
„Eesti Maja Torontos 1950 -2000“, A/S Eesti Maja Torontos 2000 sirvinud ja kaasa mõelnud
õp. Kalle Kadakas
Eesti Maja 50. juubeli sündmused toimuvad reedest, 9. aprillist kuni pühapäeva, 11. aprillini.
Piletid ja laudade ettetellimine Eesti Maja büroos, tel. 416-461-7963 või Ilo Puhmilt, tel. 416-762-4394 ja ESTORE’ist Avo Kittsakilt, tel. 416-465-2219; soovi korral ka e-maili teel:
