Erinevatel sammudel ühise kodu poole
Eesti Maja (EM) rajamise aktsioon oli aga alanud hoopiski varem kui saarlaste jüripäeva ultimaatum seda ette nägi. Juba 1950ndate algul kurdeti, et kirikute saalid ja keldrid, aga ka restoranide taganurgad on eestlastest tulvil. Isegi Huroni tänava Soome klubi, mis pakkus peavarju, jäi „vabade eestlaste pealinna“ saabunutele kitsaks.
Arvatavasti just sealsetel klubiõhtutel sai EM idee oma mõttelise alguse ja jõuti veendumusele: selleks, et oma järeltulevat põlvkonda hoida eestluse radadel ning ise mitte vabas maailmas kaotsi minna, on vaja üht ühendavat ideed – oma Eesti maja. (Enn Salurand, „Eesti Maja algaastail“). 26. jaanuaril 1951 kutsuti Soome klubis kokku koosolek, kus moodustati Eesti Maja komitee. Valiti 15-liikmeline komitee koosseisus: E. Salurand, J. Putnik, E. Raamat, E. Loo, H. Lehola, H. Männik, O. Roos, S. Suurkivi, G. Mitt, I. Raud, M. Tarum, G. Orav, A. Ketta, N. Bockfeldt ja B. Bockfeldt ning moodustati Eesti Maja Komitee aktsiooni toimkond kooseisus E. Salurand, I. Suurkivi, E. Loo, E. Kareda ja G. Orav. Peatselt inkorporeeriti organisatsioon aktsiaseltsiks, mille esimeheks valiti konsul J. Markus. Aktsia alghinnaks oli 10 dollarit.
Komitee kaalus enam kui 50 pakkumist. Et sobivat hoonet ei leitud, otsustati loobuda majaostmise ideest krundi ostmise kasuks. Huviorbiidis olid mitmed krundid: Davenport’i ja ja Mc Farland’i nurgal ning George’i nurgal asuv krunt koos majaga. Kuid need ei osutunud hinnalt sobivaks. Kapitali kogumisel olid hakanud esile tõusma organisatsioonid. Komitee leidis, et tulemuslikkuse huvides peaks rohkem tähelepanu pöörama üksikisikutele. Leiti, et iga Toronto majaomanik ja korralik tööline peaks omama 100 dollari eest EM aktisaid. See kogu siinset eestlaskonda hõlmata sooviv kava jäi aga aastateks üksnes paberile (Enn Salurand, „Eesti Maja algaastail“; K. Eerme, „Aja ja sündmuste lood Toronto Eesti Maja saamisest“). Komitee aktsioon ei andnud soovitud tulemusi. Aktsiooniaruandest 1957 selgub, et EM ostmist toetas umbes 55% Toronto eestlastest. Umbes viiendik oli aga oma maja vastu. Põhjusena toodi esile, et ei käida enam eestlastega läbi ja noorsoole pole seda maja vaja. (K. Eerme, „Aja ja sündmuste lood ....“).
EM komitee aktsioonide vähene tulemuslikkus ja Toronto eestlaste korraldadatavad Põhja-Ameerika Eesti Päevad ajendasid saarlasi haarama maja ostmise aktsioonis initsiatiivi. Püüti maakondlikke organisatsioone ärgitada asutama fonde, et nende läbi rahvale lähemale jõuda. Saarlased olid fondi loonud juba 1956. a. Paraku tulid saarlaste aktsiooniga kaasa vaid mulgid. Aastasadade tagune jüripäeva ajalugu kippus korduma: aktsioon, mis oli alanud suure lootusega, lõppes fiaskoga ja suurem osa kapitali tuli rahvale tagasi maksta (Robert Kreem, „Uus algus“). Eestlaste igatsus oma maja järele oli aga tugevam. 27. oktoobril 1957 kogunes EM juhatus eesotsas Endel Otiga vana-eestlase Waimeli keldrisse ideega valida 703-709 College’i tn sünagoogi müügipakkumine. Idee ei leidnud toetust, küll aga toetati hr. Waimeli ettepanekut koguneda tema juurde raha kogumise aktsiooni küsimuses. Järgmisel õhtul jõudis vähene seltskond üksmeelele: „Mehed, me ei saa enne jätta, kui oma maja käes!“ Otsustati anda neile, kes ei soovinud annetada raha kassa hoidmiseks, võimalus seda teha tingimusega ja tähtajaliste tshekkidega. Nii võis annetada ka teadmises, et summa läheb panka ainult kinnisvarale pakkumise tegemise korral. Iga perekonna aukohustuseks peeti 100 dollari annetamist. Avalikesse kohtadesse asetati vastavasisulised plakatid. J. Ellandi juhtimisel loodi eestlaste aadresside kartoteek. Rahakogujad ise nimetasid end aktsioonitoimkonnaks, kelle esimeheks oli R. Kreem. Korraldati erinevaid tuluõhtuid. Aktsioon oli edukas; 1958. a. hilissügisel ületas kapitali kraadiklaas RVN büroo seinal 100.000 dollari piiri. Aktsiooni kõrgpunkt saavutati 1959. a., mil EM juhatus eesotsas N. Valgega ostis Mertoni tänava krundi. Aktsioon oli olnud edukas, rahvas oli seda ka toetanud, kuid ei olnud krundi asukohaga rahul (R. Kreem, „Eesti Maja kapitali kogumise aktsioonid“).
Kuluaarides räägiti, et see krunt asub „kuivas rajoonis“ (alkoholi pruukimise keeld), mistõttu see polnud eestlaste seltskondlikuks tegevuseks sobiv (Ludvig Raun, „Mälestuskilde Eesti Maja saamisloost“).
Ometigi oli Heal Juhustemäärajal varuks veel üks imeline juhus. Aino Raun, kes lapsevanemana viibis Chester Hill’i koolimajas käsitööringis, sai kaaslastelt teada, et koolimaja läheb peatselt müüki. Ta rääkis sellest oma abikaasale L. Raunale, kes viis selle sõnumi juhatusse. M. Peeker tegi Eesti Maja juhatuse koosolekul ettepaneku koolimaja ostuks. See ettepanek ei leidnud aga juhatuse kohest poolehoidu. Moodustus ostu initsiatiivgrupp ehk „ostukamp“. Sinna kuulusid Madis Peeker, Ludvig Raun, Alfred Sepa. Oluline uue maja ostmises oli ka Harald Raigna ning Endel Oti panus. Pärast mitmeid EM-i juhatuse ja organisatsioonide esindajate üldkoosolekuid otsustati ühiselt Broadview Ave 958 asuva maja ostu kasuks. (Ludvig Raun, „Mälestuskilde Eesti Maja saamisloost“). 1960. a. müüdi Mertoni krunt. Just sellesse investeeritud kapital oli tagatiseks Chester Hill’i koolimaja ostul.
Eesti Maja sünnipäevaks oli 1. aprill 1960. Sel päeval sõlmiti Chester Hill’i koolimaja ostu-müügi leping, mille järgi juriidiliseks omanikuks sai A/S Eesti Maja, kus juba 8. aprillil 1960 toimus Toronto Eesti Meeskoori esimene harjutus. Maja pühitsemine ja pidulik avamine toimus 10. septembril 1960. Toronto Seltsi Eesti täienduskool jt organistatsioonid jätkasid tegevust oma Eesti Majas.
Vana koolimaja sai ostetud eestlaste annetustega ning ehitatud ja remonditud talguliste jõul. Eesti Maja juhatuse tollase esimehe Arvo Taagepera sõnul ehitati see tegudega, mitte vaid sõnadega.
Õp. Puhm ütles Pühakirjale toetudes Eesti Maja avamisel ja pühitsemisel: „Kui Jumal ei ehita koda näevad ehitajad vaeva ilma asjata. Jumal on lubanud eestlastel ehitada oma koda.“
Eesti Maja mälestusalbumeid ja R. Kreemi memuaarteost „Uus algus“ sirvis ja mõtles kaasa
õp. Kalle Kadakas
Eesti Maja 50 juubelisündmused toimuvad reedest, 9 aprillist kuni pühapäeva, 11. aprillini. Piletid ja laudade ettetellimine Eesti Maja büroos, tel. 416-461-7963 või ka Ilo Puhmilt, tel. 416 762-4394, samuti e-maili teel: ja ESTORE’ist Avo Kittaskilt 416 465-2219
Eesti Maja – 50 lennukat aastat! II (4)
Eestlased Kanadas | 19 Mar 2010 | Kalle KadakasEesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas kooli kell mis leidus tornis ei ole see sama kell mis on Kotkajarve pealmaja korval?
Artikel mida teie koostasid oli väga hea ja on näha et oled üsna täelikult uurinud. Yah, see viga on ammu olnud mitmes kohas aga allati oli liiga hilja parandada.
Ma käisin seal koolis oma õe ja vennaga kuni kinni pandi kinni. Sel ajal oli ka veel kaks eesti last ke käisid ka koolis.
Leidsin vähe kooli ajalugu et nimi oli alguses Don Mills Road school kuni 1927 kui muudeti Chester Schooliks.
http://www.tdsb.on.ca/profiles...
Mäletan veel et kui alguses osteti, tornis oli alles kooli kell (ei tea mis sai sellest) ja aasta oli 1892 peal. Vist oli avamise aasta, nii et 1891 ehitamine võis olla.
Ma käisin seal koolis oma õe ja vennaga kuni kinni pandi kinni. Sel ajal oli ka veel kaks eesti last ke käisid ka koolis.
Leidsin vähe kooli ajalugu et nimi oli alguses Don Mills Road school kuni 1927 kui muudeti Chester Schooliks.
http://www.tdsb.on.ca/profiles...
Mäletan veel et kui alguses osteti, tornis oli alles kooli kell (ei tea mis sai sellest) ja aasta oli 1892 peal. Vist oli avamise aasta, nii et 1891 ehitamine võis olla.
Viimase artikli juures, mis ilmub "Eesti Elus" sel neljapäeval, on märkust arvesse võetud.
Artiklis esinev Chester Hilli koolimaja pole aga eksitus, vaid pärineb Eesti Maja juubeli mälestusraamatutest..
Nii on see NIMETUS seisnud seal juba aastakümneid, oodates parandust .
Artiklis esinev Chester Hilli koolimaja pole aga eksitus, vaid pärineb Eesti Maja juubeli mälestusraamatutest..
Nii on see NIMETUS seisnud seal juba aastakümneid, oodates parandust .
Eestlased Kanadas
TRENDING
