Kui Eesti Maja vanasse Chesteri koolimajja jõudis, kerkis kohe päevakorda juurdeehituse küsimus (K. Eerme, „Aja ja sündmuste lood Toronto Eesti Maja saamisest“, Eesti Maja Torontos, 1963).
Koolikomiteele ja õppenõukogule oli algusest peale selge, et vana koolimaja jääb Eesti Majale kitsaks. Ruumipuuduse tõttu jäi osa lapsi edasi Keele’i tänava koolimajja. Vastastikuses arusaamises ja koostöös Eesti Maja juhatusega jäädi ootama juurdeehituse algust. (H. Lupp, „Eesti Kool ja Eesti Maja“, Eesti Maja Torontos, 1963).
Käimas on Eesti Maja juurdeehitus.
Arhiivifoto
Arhiivifoto
Juba 30. aprillil 1960 arutas EM juhatus uue hoone ehitamise küsimust. 31. mail toimunud koosolekul moodustati uue hoone komisjon, kuhu kuulusid N. Valge (A/S Eesti Maja juhatuse esimees), J. Kadai ja A. Sepa. Arhitekt E. Tampõld kavandas küll esindusliku 1100-kohalise saaliga hoone eelplaani, kuid vahendite puudumisel tuli see asendada tagasihoidlikuma, J. Bachi plaani järgi kavandatuga. Veel 1962. a. 25. mai peakoosolekul jäid aktsionärid juurdeehituse küsimuses tagasihoidlikuks ja leidsid, et olemasolevast hoonest piisab. Ometi andsid aktsionärid 5. septembril 1962 toimunud koosolekul 1490 poolthääle ja ainult 3 vastuhäälega juhatusele volituse ehitada 4000-ruutjalane lisahoone koos 400-kohalise saali, keldrikorrusel asuva kooli, kohviku ja muude ruumidega. (K. Eerme, „Aja ja sündmuste lood Toronto Eesti Maja saamisest“, Eesti Maja Torontos, Toronto 1963).
Endel Ott (EM juhatuse esimees 1957, 1958) arvas, et Eesti Maja juhatus on valinud meie siinse rahvusliku suurülesande lahendamiseks liiga kerge ja odava tee. (E. Ott, „Eesti Maja – Eesti Vaimu säilitaja“, Eesti Maja Torontos, 1963). P. Naaber oli diskreetsem ja realiteete tundvam: „Juurdeehituse teostamine sündis põhimõttel – 1/3 omakapitali ja 2/3 laenu abil, kusjuures laenusumma ülemmäärana oli ette nähtud 50.000 dollarit. Ehituse edasine koormamine suurema laenuga oleks esile kutsunud majanduslikke raskusi, kaugelt üle poole leibkondadest polnud juurdeehituse projekti alguses veel Eesti Maja osanikud. (P. Naaber, „Eesti Maja – eestluse kants“, Eesti Maja Torontos, 1963). Pidulik nurgakivi paigutamine Eesti Maja juurdeehitusele toimus 20. aprillil 1963. Pühitsemistalituse pidas õp. A. Raidur. (Mälestusalbum „Eesti Maja Torontos“, 1963). Juba 3. juulil 1963 pidasid Toronto eesti organisatsioonid ühise koosoleku seoses lähenevate III Põhja-Ameerika Eesti Päevadel korraldatava näitusega „20 aastat vabadust võõrsil“ (Eesti Maja Torontos, 1963). Suure saali avaaktus toimus 28. aprillil 1963 (J. Tanner, „Eesti Maja sündmuste kronoloogia“, Eesti Maja Torontos 1950-2000). Juurdeehitus oli maitsekalt kavandatud, skandinaavia stiilis, kasutades naturaalseid materjale; telliskivist seinad, puulaudadega vooderdatud laed, lamineeritud puupostid ja talad. Töid juhtis A. Piirsalu (G. Laikve, „Eesti Maja juurdeehitused”, Eesti Maja Torontos 1950-2000). Suure saali avaaktusel avaldas tänu kõigile kaasmaalstele, üksikisikutele ja organisatsioonidele EM juhatuse esimees N. Valge: „Juurdeehitusega oleme saavutanud tulemuse, mille rajasime endile eesmärgiks; oma tuba, oma luba.“ (N. Valge, „Oma tuba, oma luba“, Eesti Maja Torontos, 1963).
EM peakoosolekul 16. märtsil 1969 kinnitati, et pärast aastaid kestnud aktsioone oldi taas võlavabad. Teist korda tunti võlavabaduse rõõmu 1977. a., kui Ontario majandusminister andis üle tsheki 69.035 dollarile. (Erika Veskimets, Sigrid Luitsalu-Valge „Kuidas Eesti Maja võlavabaks sai“, Eesti Maja Torontos 1950-2000).
Tegevus Eesti Majas arenes hoogsalt. 1971. a., Ilmar Heinsoo määramisega Eesti Vabariigi aupeakonsuliks, avati Eesti Vabariigi konsulaat (J. Tanner, „Eesti Maja sündmuste kronoloogia“, Eesti Maja Torontos, 1950-2000). Uus ruumipuudus kerkis esile 1970. a. Peavarju vajasid Eesti Vabariigi Konsulaat,Toronto Eesti Ühispank, Eesti Abistamiskomitee kinkeäri, Eesti Keskarhiiv ja EKN. Eesti Maja juhatus pöördus arhitekt G. Laikve poole, et ta analüüsiks ruumide olukorda. Arhitekt pakkus välja kolm varianti: uue ja avarama maja soetamist, juurdeehituse tegemist olemasolevale majale või olemasoleva maja lammutamist ja uue kõrghoone ehitamist. Arhitekt soovitas kolmandat varianti, aga 1974. a. soovis juhatus maja frondiosa neljakorruselist juurdeehitust. 1976. a. valmis G. Laikve firma poolt tehtud juurdeehitus, mis lisas 7500 ruutjalga põrandapinda – uue ruumika esiku, EAK kinkeäri ja bürooruumi I korrusel, neli bürooruumi II korrusel, pangaruumid, IV korrusele noorteruumi; Eesti Kultuurarhiiv ja Eesti Kirjastus paigutati keldrikorrusele. Töid teostati A. Piirsalu juhtimisel. Oluliseks täienduseks ja teretulnud abiks eakamale generatsioonile oli lifti ehitamine 1996. a. Selle kavandas A. Allase arhitektuurifirma ja töö teostati Eesti Ühispanga rahalise toetusega. (G. Laikve, „Eesti Maja juurdeehitused“, Eesti Maja Torontos 1950-.2000).
Oluline tärmin maja ajaloos on ka uue köögi ehitamine 1997. a., aga ka keskmise saali kapitaalremont ja nende ehituskuludeks kapitali kogumine. (J. Tanner, „Eesti Maja sündmuste kronoloogia“, Eesti Maja Torontos 1950-2000). 2005. a. kevadel loodi klaverikomitee M. Kuutani juhtimisel, kes viis läbi eduka rahaaktsiooni ja sügisel toimus uuel „Estonia“ klaveril esimene kontsert.
Eesti Maja on Toronto eestlaste kodu. Seda on ehitatud pühendumuses ja armastustegudega, usus ja lootuses oma rahva kestmisesse. Üksnes Loojale toetudes ja oma kodutundes võivad saada tõelisuseks poeedi sõnad, mis hoone nurgakivisse raiutud: „Me kestame üle aja! “
Eesti Maja mälestusalbumeid sirvis ja kaasa mõtles õp. Kalle Kadakas
Eesti Maja 50 juubelisündmused leiavad aset reedest, 9. aprillist kuni pühapäeva, 11. aprillini. Piletid ja laudade ettetellimine Eesti Maja büroos, tel. 416-461-7963; Ilo Puhmilt, tel. 416-762-4394, e-maili teel:ulo@estohouse.com või ESTORE’s Avo Kittsakilt, tel. 416 465- 2219.
Autori märkused eelmise artikli kohta:
Eesti Maja rajati vanasse Chesteri koolimajja, mitte Chester Hilli koolimajja.
Aino Raun viibis lastevanemate ringi koosolekul, mitte käsitööringis.
Vana Chesteri koolimaja ostmise aegu oli Eesti Maja juhatuse esimees Nikolai Valge (EM juhatuse esimees aastatel 1959-1980).
Vabandan ebatäpsuste eest ja tänan lugejaid kaastöö eest!