Nüüd siis hakkab Toronto Eesti Maja (EM) ennast seadma ümber Madisoni tänavale kolimiseks uude, moodsasse unenäolisse majja. Mitte maja ise ei koli, vaid majaga seoses varandus. Maja jäetakse lihtsalt maha. Vanast majast lahti saamine teeb igatahes üht väikest sõpruskonda, kes on EM aktsionäride võimu endale haaranud, väga uhkeks. Praegu on see vaid mõte ja unistus, sest ega too sõpruskond pole suuremalt tajunudki, ehk ei hooligi, millega õieti on tegemist. EM praegune esimees, pidas erakorralisel koosolekul uhkeks tegemist esmaseks väärtuseks. Uhkus hakkab muidugi toimuma tulevikus, kui praegune Eesti Maja on maha müüdud ja uus, moodne “trophy” selle asemele ehitatud. Praegu on see vaid unistus. Uhkuse vajadust korrutati lugematul arvul. Nii et tekkis kahtlus, et peab olema selle järgi meeletu vajadus. Korratakse ju seda, mis meil kõige rohkem puudub.
Küsime, kas niisugust muudatust, kus 1960. aastast saadik eestlastele kuulunud maja müüakse maha ja selle asemele hakatakse ehitama uut, palju väiksemat, kuid nn moodsat, soovib enamus eesti kogukonnast? Et muudatust läbi viia, oli erakorralisel hääletusel 25. aprillil vaja EM aktsionäridelt 2/3 häält. Hääletajaid, kellel oli aktsiaid, oli seekord tohutult palju. Järjekord venis isegi ümber EM parkimisplatsile välja. Ilmselt läks see paljudele korda. Kokku oli hääletajaid 3207, nendest 2148, seega 66.9% olid Madisoni projekti poolt, 1059, 33.1% olid vastu. Häälte vahe on 10 ehk 0.8% , et saada 2/3. Võit oli VÄGA napp ja väga suur hulk inimesi olid Eesti Maja müümise vastu selleks projektiks. Arvestades, et Ühispangal (ECU) oli suur blokk hääli, kõik projekti poolt. Arvestades ka, et mitu teist blokki olid koos hääletanud ja kõik, kes sinna kuulusid ei olnud poolt, võiks järeldada, et isegi üle poole ei olnud EM müümise poolt, kuid need 10 häält ilmselt moodustasid enamuse.
Tervet paarinädalast protseduuri oli huvitav jälgida. Madisoni projekti poolt oli propaganda tohutult intensiivne. Käidi rääkimas täienduskoolides lastevanematele, Ehatares vanuritele ja isegi Rootsis ÜEKN koosolekutel. Ikka oli sama ühekülgne jutt, kus soovitakse uut ja moodsat, mis teeb meid uhkeks ning praegune Eesti Maja on nii vana, ei ole jätkusuutlik, on “arhailise sisekujundusega” ja nii kehvas olukorras, et võib meile iga moment pähe kukkuda. Samas, kui paluti EM maintenance manager'il rääkida, mida tema on kogenud töötades Eesti Majas, keelati see väitega, et kui on juhatusele vastuväide, on see vaid opinion – arvamus. Imelik küll, kui ei lubata juhatusele vastupidiseid arvamusi esitada nende poolt, kes on EM palgal, on oma ala spetsialistid ja näevad lähedalt sealset olukorda. Miks?
Arvestades ka, et informatsioon laekus viimasel minutil, oli välja jagatud just enne hääletamist laual ja ei vastanudki kõikidele varem esitatud küsimustele, võib eeldada, et Madisoni projekti hakkaks pooldama veelgi vähem hääletajaid. Paljud ei suutnud ka ekraanil vilkuvaid ja kiiresti ette näidatud jooniseid ja tekste nii ruttu jälgida, kuid küllap see oli nii juba ette nähtud.
Vaatame siis seda uut moodsat ja uhket projekti, mille üle projekteerijad hakkavad uhked olema ja võrdleme pisut mõttes ja ettekujutuses praeguse Eesti Majaga. Käisin tutvumas 11 Madison majaga, mida mõni aeg tagasi pank oli ostnud ja mille kõik kulud (umbes 3 miljonit) Eesti Maja müügirahast tahetakse kinni maksta. (agreement will be struck to enambe ECU to sell its property at 11 Madison Avenue to the Project and recover its costs. Project plan c.) . Uurisin uue kavandatud ehituse maketti ja rääkisin arhitekt Alar Kongatsiga.
Kunstiajaloolasena paigutan projekteeritud hoone 20. sajandi teisele poolele, Torontos eriti pärast 1950 ehitatud ülikoolihoonete traditsiooni. Meelde tuleb näiteks Sidney Smith Hall Toronto Ülikoolis, kus asub Eesti Õppetool ja on ka minu alma mater kunstiajalugu. Madisoni hoone kuulub siis tüüp-projektina 20 sajandi teise poole ja selle sajandi esimesse veerandisse ja eesti ühiskond, niipalju kui seda veel Torontos hoone valmimise ajal järel on, saab endale uue ehituse, mis kujunduse traditsioonilt kuulub ajastusse peale 1950. aastat. Stiil on veel praegu pädev, ikka kasutatakse, kuigi nüüd on juba post-modernism möödumas. Kuna projekti välispilti on meile palju näidatud, heidame pilgu hoome mahtu ja sisemusse.
Alar Kongats kui vilunud ja hea, mitu korda auhinnatud arhitekt, on tõesti saavutanud head tulemused ja suutnud kujundada maksimumi, mida on võimalik Madisoni tänava parkimisplatsi krundile ehitada. Arvestada tuleb restriktsiooniga maa-aluse metroo tõttu ja Toronto linna planeeringuga. Selleks on hoone planeeritud kandilise U kujuna, kus eenduvad majatiivad ulatavad kummalegi poole keskset väljakut metroo piirangu peal, kuhu ei tohi ehitada. Lisaks nägi linna plaan ette, et parkimisplatsile kujundatakse väike park, mille keskelt läheks kõnnitee jalakäijatele järgmisele, Huroni tänavale. Ehitus on ilus ja moodne ning selle üle võib uhke olla nagu ka kõikide Alar Kongatsi projektide üle. Küsimus on siiski, kas eesti ühiskond tahab EM ära müüa, et uut, kaasaegset ja palju väiksemat ehitada ja kas uus projekt vastab eesti ühiskonna vajadustele.
Kui linnaplaneerijad lubavad teha nii, nagu hoone praegu on projekteeritud, algab tagumine sein peale 11 Madisoni maja taga aiast ja jookseb paralleelselt selle taga oleva krundiga sirgelt lõunasse kuni Madison 9 krundi lõppu. Hoone tagumise ääre pikkus, mis ulatub läbi kahe krundi, oleks siis vähem kui 40 + 110 jalga (50 m). Põhja-ida nurka, kus praegu asub Madison 11 tagaaed, on projekteeritud kahekorruseline ehitusosa, kus asuvad riietehoid ja tualetiruumid, tõenäoliselt ka trepid ja lift. Nendest lõuna pool on kavandatud 4 klassiruumi. Ruumid on umbes ülikooli klasside suurused. Nendest lõunasse, Tartu College’i poole jääb teisel korrusel umbes 50 jalga lai saal, pikkuselt kuni krundi piirini, arhitekti järgi on see umbes Eesti Maja keskmise “kristallsaali” kõrgune ja suurune, ehk pisut väiksemgi. Madisoni tänava poole on saalis pikk klaasaken, teisel pool sein. Saali saab arhitekti ütluse järgi põhjapoolsest otsast eraldada vaheseinaga, mis siis võimaldab teha viienda klassiruumi. Suuremas saalis on ka lükatav vahesein, mis kontsertide puhul eraldadab akendeäärse pika ala. See teeb ruumi veelgi kitsamaks kui esialgne 50 jalga (Jg) (15 m). Kuhu vaheseinad lükatakse, pole veel otsustatud. Kuna see ruum on “multipurpose” (flex space, Project plan e), mis tähendab, et on sobiv kontsertideks, spordiks, loenguteks ja pidudeks, oleks vaja kusagile paigutada ka toolid, lauad, spordiriistad, elektroonika, tiibklaver, jm. Tundub, et siin hakkab vaevama veel suurem ruumipuudus kui Eesti Majas. Need on asjad, mida lihtsalt välja jätta pole võimalik. Meile on kurdetud, et Eesti Majas on ainult 3 kööki ja need on halvasti paigutatud. Uue hoone teisel korrusel, mis oleks eestlastele kasutada, pole ühtegi kööki. 11 Madisoni maja köök on kaugel keldris. Eesti Maja tualetid pole ka raskemini kättesaadavad ja kaugemal kui paljudes Toronto kontserthoonetes ning ülikoolihoonetes.
Kahe eenduva tiiva vahel on avar plats, mis läheb teisel korrusel asuva suure saali alt läbi järgmise tänava parkimisplatsile. Sealt maa alt sõidab Toronto metroo ja ehitada sinna peale (arhitekti järgi) ei lubata. Projekti ainuke suur saal on kavandatud hoone tagumises ääres kui sild, mille alt saavad jalakäijad läbi järgmisele tänavale. Kuna linnaplaanis on ette nähtud, et sealt läheb linnaelanikele läbikäik järgmisele tänavale, siis pole see ilmselt tehtud ainult eestlastele kohvijoomiseks. Kusagil on öeldud, et me anname sellega linnale tagasi, mida linn on meile andnud (we contribute to the city). Pole kahtlust, et säärased detailid võtavad ehituselt mahtu vähemaks ja teevad krundi ülalpidamise keerulisemaks.
Lisaks kirjeldatud ruumidele, on hoones projekteeritud kaks eenduvat tiiba Madisoni tänava suunas, mis on liiga kitsad, et nendes midagi suuremat ette võtta, sest nende sisepiiri määrab metroo nõue. Vasak põhjapoolne tiib on eest 10 jalga lai (3 m, väga väikese magamistoa pikkune), Klassiruumide juures tagant on 20 jalga lai (minu elutuba) ja pikkust on rohkem, kuid tuletõrjemäärused nõuavad, et läänepoolses otsas oleks trepikoda väljapääsuga Madisoni tänavale. Arhitekti järgi on teisel korrusel ruum, mida võimalikult saaks ka eestlased kasutada, sobiv baari ja mugavate istmete jaoks. Ega seal palju muid võimalusi ole, ma ei kujuta ette, mida muud seal ette võtta saaks. Alumine sama suur korrus on püsiklientidele välja üüritav. Kui palju saab üüri võtta 3 meetri sügavusest ruumist?
Paremal, lõunapoolses tiivas on teisel korrusel piklik ristkülikuline ruum 20 jg (6 m) lai ja pikkus samuti ehk 45 jg, millest tuleb maha võtta trepikoda. Tartu College'i pool on sein, kuid uks koridoriga viib sealt Tartu College'isse. Põhja poole, väljaku peale, jääb läbipaistev klaassein. Arhitekti joonisel on näidatud seinal maalid, nende vaatamiseks jääb siis 6 m ehk 20 jg. Alumine korrus on siiski vaid ainult 10 jg lai, kuna metroo poolt lubatud ehitusjoon ei võimalda seal rohkemat. See on püsiklientidele väljaüüritav.
See ongi terve projekteeritud hoone, rohkem sinna ei mahu. Püsiüürnikele on kaks tiiba alumisel korrused. Mitte väga palju. Kui suured üürid sealt saada üldse on võimalik? Kui terve hoone, 18 miljonit + rohkem, on valmis, jääb eestlastele osaliselt üürida hoone ülemine, teine korrus, kus on 4 klassiruumi, üks suurem saal, 2 eenduvat ristkülikulist pikemat kitsast ruumi ja 11 Madison Avenue maja, mis on originaalselt olnud elumaja, kuid peale ECU omandamist tehtud üliõpilastele elamiseks. Maja eelmiselt omanikult on päritud keldrikorrusel söögiruum-köök. See on liiga kaugel suure saali pidude jaoks.
Projekti kirjelduses on ette nähtud, et 11 Madison Ave maja tuleb Eesti Majast saadud raha eest ECU-lt ära osta. See kuulub nn esimesse ehituse faasi, mida rahastatakse EM-lt saadud summast. Sellega siis asendatakse praegust Eesti Maja, kus suure koolimaja asemel on tavaline elumaja, neli klassiruumi küllaltki väike saal ja teine veel väiksem piklik ruum hoonetiivas. Sissepääs hoonetiiva ja Madisoni maja vahel klassiruumidesse on Bloori tänavalt källaltki kaugel. Ruumi võtavad veel trepikojad, mida nõuavad tuletõrje seadused.
Millal rippuv saal ja parempoolne hoonetiib ehitatakse, ei tea, kuid raha on puudus rohkem kui $10 miljonit. Kust puuduv summa tuleb, pole meile kusagil veel näidatud. Samas saaks Eesti Maja kindlasti hakkama $2 miljoniga. Uuendusi ja parandusi ei pea sugugi korraga tegema ja maja on võimalik seni kasutada. Tuleb vaieldamatult järeldada, et Madisoni projekt läheb palju kallimaks maksma kui praeguse EM korrastamine, ei saa ka varem valmis ja kui hästi läheb, saavad eestlased umbes 1/5 praegusest majast. Mõlemad vajavad raha, mida praegu pole kummalgi, kuid Madisoni projeki puudujääk on palju suurem ning hoonet pole veel olemas. Püsiüürimiseks on pindala Madisonil palju väiksem.
Kui veel võrrelda Eesti Maja 1962. a juurdeehitust ja Madisoni projekti, tuleks esile tõsta, et mõlema ehituse arhitektid on olulised ja on jätnud märgid Toronto arhitektuuri. Mihkel Bach (1916-1972) oli Toronto Ülikooli arhitektuuri osakonnas väga mõjukas professor, kelle suur roll oli Kanadasse moodsa arhitektuuri sissetoomisel 50ndatel ja 60ndatel aastatel, siis kui siin veel ehitati vanades iganenud stiilides ega tuntudki euroopa uuemaid trende. Bach tuli siia Rootsi kaudu, propageeris eriti skandinaavia arhitektuuri ja mõjutas paljusid eesti arhitekte otseselt ja hiljem kaudselt, kaasa arvatud Ants Elken, Elmar Tampõld, Taivo Kapsi, Rein Raimet, Henno Sillaste, Tõnu Altosaar jt. Ka tema on osalenud võistlustel, võitnud auhindu ja kujundanud Torontos ja mujal maailmas mitmesuguseid projekte. Praegu on Mihkel Bachi loomingust tuntumad Peetri kirik ja ümarik võistluskavand Toronto raekojale, kus lõpuks võitjaks tuli soomlane Viljo Revell. Tema kujundatud on Eesti Majas 1962. a juurdeehitus, mis pole sugugi iganenud, vaid on hea tüüpnäide just sel ajal skandinaavia stiilis tehtud väga praktilistest ja maitsekatest ehitustest. EM 400-600 istega suur saal, avar ja maitsekas fuajee, kohvik, kaks kööki ja alumisel korrusel klassiruumid on tema kujundatud ja head näited 60. aastate modernistlikust arhitektuuristiilist, mille üle võime uhked olla. Juurdeehituse praktiline kujundus, ilus ja avar fuajee tellise ja puidu detailidega, sissekäik nii alla klassiruumidesse köögi ja restoraniga, üleval sisenemine saali ja teise kööki, kus ruumi on jäetud ka rahvakogunemiseks ja piletimüügilaudadeks, on tänapäevani ületamatud. Muidugi on hiljem lisatud mitmesuguseid detaile, nagu suures saalis vaibad akendele mida tuleks restaureerimisel eemaldada. Mihkel Bach on kujundanud ka Peetri kiriku, mis on Kanadas esimene modernistlik sakraalehitus. Juurdeehitus EM-le on esmaklassine tüüpnäide aegumatust modernistlikust skandinaaviamõjuga hoonest, kus on sensitiivselt suudetud sulatada uus ja vana.
Alar Kongatsi senine modernistlikus stiilis looming on olnud sobiv just mitmesuguste Toronto Ülikooli hoonete jaoks. Nagu Bach, on ta võitnud mitmeid auhindu. Selleks oleks ka Madisoni tänava ehitus eriti sobiv just Tartu College'i kõrvale. Ühiskonna (community) hooneks aga pole projekt ega asukoht metroo peal eriti õnnestunud.
On oluline, et Toronto eesti diasporaal jääb alles Broadview tänaval Eesti Maja. Uue professionaalse ja ausa juhatusega oleks EM tulevik optimistlik. Praegune juhatus pole teinud midagi maja parandusteks ega tõhusaks väljaüürimisteks. Seda on asjatundjadki märganud. Hoonet on lihtsalt lastud laguneda. Kes olid juhatusse valitud maja eest hoolitsema, on pannud energia hoopis sellest lahti saamisele, lammutamisele ja müümisele.
Nagu ülal näidatud, ei oleks Madisoni hoone üldse sobiv ühiskonna hooneks, vaid on kujundatud nagu akadeemilised ja kommertsiaalsed ehitused, hoopis erinevatele vajadustele. Samas võrreldes mõlemaid hooneid, majandulikult läheks Madisoni projekt palju kallimaks kui Eesti Maja parandamine. Raha pole kummalgi, kuid EM kinnisvara katab ainult väikese osa uue projekti kuludest. Tuleb võrrelda Madisoni projektil puuduva enam kui $10 miljoni ja EM vajava remondi umbkaudselt $2 miljoni peale. Väljaüüritavat pinda kulude katteks on Madisonil väga vähe. Kuigi Madisoni rajoonis võivad üürid olla suuremad, on kättesaadav summa väiksemalt pindalalt vähem. Praegu loodetakse, et ehk saab üürida ülikoolile. Akadeemiliseks otstarbeks ongi hoone sobivam. Eesti traditsioonis on alati olnud vähemalt kaks suunda. On olnud Tallinn ja Tartu, Torontos vähemalt kaks kirikut ja ka Eesti Maja ning Tartu College. Viimaseid ühte toppides teeksime karuteene eesti ühiskonnale ja kaotaksime palju raha, ehk pankrotistumegi, kaotaksime ka suure osa eesti kogukonnast. Kuid paistab, et kõik see Madisoni projekti autoritele ei loe, nendel on peaasi konsolideerimine iga hinna eest. Ja unistus tuleviku uhkest tundest.
